Ghana – sõbralik värav Aafrikasse

Foto: Pm

Turvalisuse ja sõbralikkuse poolest väärib Ghana tõepoolest talle omistatud tiitlit «värav Aafrikasse».

Ghanasse pidin sõitma üksinda, ühtlasi oli see mu esimene reis Aafrikasse. Enne sõitu ma ei tundnud reisiärevust. Kui aga Amsterdamis Ghana pealinna Accrasse suunduva lennuki pardale astudes nägin, et peaaegu kõik kaasreisijad on mustanahalised, tundsin end ebamugavalt. Ma polnud kunagi mõelnud, et see võiks juhtuda erineva nahavärvi tõttu.

Reisi ajal loetud Lääne-Aafrika reisijuht ainult suurendas mu ärevust. Sain sellest teada, et ametnikud nõuavad sageli altkäemaksu ning kohalikud üritavad valgenahalistelt iga asja eest raha küsida. Accra lennujaamas jätsin kaasavõetud sularaha teadmatusest õigel ajal deklareerimata.

Kui ametnik mult pagasikontrollis sularaha kohta küsis, tunnistasin ausalt, et mul on seda päris palju kaasas, sest kaardiga maksmine polevat Ghanas väga levinud.

Seepeale juhatas ametnik mu väikese kabineti juurde, keeras selle ukse lukust lahti ning sulges pärast mu sisenemist. Nüüd küsib ta mult altkäemaksu, mõtlesin. Ametnik aga lasi mul lihtsalt täita ankeedi ning pani südamele, et ma oma raha hoolikalt hoiaksin.

Pärast pagasikontrolli peatas mind üks teine lennujaamaametnik, tundes huvi, kas vajan abi. Ütlesin, et ei, sest kohtun lennujaama väljapääsu juures tuttava kohalikuga, kes mu eest hoolitseb, ning väljapääsu leian ise üles. Siiski saatis ametnik mind väljapääsuni ja seejärel palus oma «abi» eest raha. «Söögi ostmiseks,» kinnitas ta.

Külalislahkuse juured kristluses

See jäi minu Ghanas viibitud paari­kümne päeva jooksul ainsaks korraks, kui mult teejuhatamise või muu sellise väikese abi eest raha küsiti. Vahel aitasid kohalikud mind küsimatagi, sest olid mures mu pärast.

Accra on turvaline linn ning minu kogemused kinnitasid kohalike elanike sõnu. Ka õhtupimeduses Accra äärelinnas jalutades ei tekkinud mul kordagi hirmu, sest tänavatel oli päris palju inimesi.

Tundsin, et kui keegi üritaks mulle liiga teha, siis teised takistaksid teda, sest enamik ghanalasi on heatahtlikud. Nende heatahtlikkuse ja külalislahkuse juured peituvad ehk suhteliselt heas haridustasemes ning usklikkuses. «Kristus oli ka võõras,» selgitas üks kohalik, miks ta mind kui võõramaalast hästi kohelda tahab.

Ma ei kohanud ühtki ateistist ghanalast, küll aga keskealist kohalikku, kes polnud kuulnud  evolutsiooniteooriast. Isegi noorte jaoks pole kirikuskäimine ainult traditsioon, vaid nad tõesti usuvad jumalat. Üks põhjusi, miks usk Ghanas kandepinda pole kaotanud, on ilmselt köitvad jumalateenistused, mis toimuvad sageli ka argipäeva õhtutel.

Neil tantsitakse, mängitakse rütmikat muusikat, naerdakse. Kohati meenutab toimuv rohkem pidu kui jumalateenistust.

«Tahan sinuga sõbraks saada»

Lisaks jumalateenistustele võivad Accras võõramaalasele huvi pakkuda Ghana esimese presidendi memoriaalpark, ookeani ääres asuv iseseisvusväljak, kunstikeskuseks kutsutav käsitööturg, Ghana rahvusmuuseum ning riigi parlament, kus iga soovija saab istungeid pealt vaadata. Ilmselt pole siiski tegu suurte turismimagnetitega, sest neiski paikades kohtab valgenahalisi haruharva.

Accra suurim väärtus on minu meelest hoopis kohalikud inimesed ise oma sõbralikkuse ja abivalmidusega. Isegi kui teenindajad näisid vahel ükskõiksed, üritasid nad ikkagi aidata, kui abi küsisin. Vahel ütlesid võõrad mulle tänaval «tere», justkui lihtsalt andmaks märku – oled siin teretulnud.

Aeg-ajalt püüti pärast tervitamist ka vestlust alustada. Tüüpilised küsimused olid, et mis su nimi on, kust pärit oled ja mis on su telefoninumber. Mitmel korral öeldi juba pärast mõneminutilist vestlust: «Tahan sinuga sõbraks saada». See tundus mulle kahtlustäratav.

Ehk sõbrutsetakse minuga, sest arvatakse, et valgenahalisena olen rikas ning mult saab raha välja petta või lunida. Mõnda inimest oma elukoha läheduses kohtasingi mitmeid kordi ning tutvusin nendega lähemalt. Nüüd mõistsin, et pigem tahetakse mind sõbraks eksootilise päritolu kui rahakoti tõttu.

Tänaval saab osta kõike

Teine võõraste tänaval teretamise põhjus sõbrustamise kõrval on Ghanas tõesti soov raha saada, seda aga millegi müümise teel. Inimesi, kes midagi müüvad, on Accra tänavatel tohutult palju. Sageli liiguvad müüjad isegi tänaval sõiduradade eraldusjoonel, oma kaupa pea peal kandes, hoolimata sellest, et selline tegevus on keelatud.

Nad müüvad valgusfooride või ummikute tõttu peatunud sõitjatele kõikvõimalikke asju – kaelakaardi hoidjatest tualetiharjadeni välja. Levinuim kaup on aga joogivesi, sest kraanivee joomine pole Ghanas tervislik.

Müüjad üldjuhul eemalduvad viisakalt, kui neile «ei» öelda. Veidi agressiivsemat tehnikat harrastavad autopuhastusteenuse pakkujad. Valgusfoori tõttu peatunud auto juurde võib tulla nooruk, kes midagi küsimata hakkab esiklaasi puhtaks küürima. Käsklusest järele jätta ta ei hooli ning pärast klaasi puhastamist ootab vaikides raha.

Aga mitte millegi eest raha küsimist ehk kerjamist märkab Accras vähe. Nägin kerjamas vaid puudega inimesi. Näiteks lükkas end ühel maanteel autode vahel kätega edasi rulal istuv noormees, kelle väga kõhetud jalad andsid märku põetud lastehalvatusest, ning palus sõitjatelt raha.

Sõidukid liiguvad teosammul

Selline tegevus on võimalik tänu Accra aeglasele liiklusele. Suure osa päevast liiguvad autod ummikute tõttu teo­sammul. Kõige suuremad ummikud on hommikul kella 6–10 ning õhtul kella 15–21, kuid väiksemate liiklusseisakutega tuleb arvestada ka muul ajal, eriti arvukates kohtades, kus käib tee-ehitus.

Paljudel ristmikel korraldavad autode liikumist helkurvestides reguleerijad. Vajaduse korral tuleb aga mõni sõitja ise autost välja ning asub liiklust korraldama. Teised liiklejad annetavad talle selle eest raha.

Enamik ghanalasi aga põlgab liikluspolitseinikke. Politseinikud leiavad igal juhul mingi trahviväärilise pisivea, räägivad kohalikud. Trahvi saab määrata vaid kohus. Aeganõudvast kohtuskäimisest pääsemiseks eelistab enamik inimesi maksta politseinikele altkäemaksu, mis näiteks kiiruseületamise korral ulatub kohalikele mõnesaja cedini.

Kui endal autot pole, saab linnas mootori jõul liikuda ühistranspordi, tro-tro või taksoga.

Tro-trod «sõidavad igale poole»

Tro-tro on väikebuss, kuhu mahub sõidukijuht, piletimüüja ning kümme reisijat. Mõned kohalikud peavad tro-trosid väga mugavaks liikumisviisiks, sest neid on palju ja nad «sõidavad igale poole». Minu jaoks oli esialgu tro-trodega liikuda keeruline, sest tänavatel pole silte, kus ja millal need peatuvad. Peagi aga märkasin, et käidavamatel teedel on lihtne leida tro-trode peatuskohti, sest inimesed ootavad ja arvukad tro-trod peatuvad neis vähemalt päeva ajal peaaegu pidevalt.

Kui tro-tro peatub, siis piletimüüja karjub, mis on selle lõpp-sihtpunkt. Sageli tuleb oma sihtpunkti jõudmiseks kasutada mitut erinevat tro-trod. Milliseid täpselt, selles osas annavad nii piletimüüjad kui teised kohalikud tavaliselt lahkelt nõu.

Ühistranspordi busside peatusi märgivad sildid, kuid kellaaegu nende juures pole. Bussid käivad harvemini kui tro-trod.

Vähem käidavatesse kohtadesse saamiseks on otstarbekam kasutada taksosid. Neid liigub tänavatel palju, nii et mõnda leida on tavaliselt lihtne. Tuleb aga arvestada, et välismaalaselt võivad taksojuhid küsida mitu korda tavapärasest kõrgemat hinda.

Taksomeetreid pole. Üldjuhul taksosõit ei maksa Accras üle 10 cedi, kuid mult küsiti kahel korral 50 cedit. Samas õnnestus mõlemal juhul tingida hinda üle viie korra madalamaks.

Enne taksosõitu tasub mõnelt kohalikult sõbralt küsida, kui palju sellel marsruudil sõitmine üldjuhul maksab, siis on tingida lihtsam.

Teine võimalus kulusid optimeerida on kasutada n-ö jagatud takso teenust, kus taksojuht võtab peale ka teisi reisijaid. Siis läheb sõit mitu korda vähem maksma kui üksi taksot kasutades. Jagatud taksoteenus toimib aga levinumatel marsruutidel.

Nii tro-tro kui ühistranspordiga sõitmine on odav, piletihind jääb alla ühe cedi. Ühtki teist valgenahalist tro-trodes ja bussides ma ei kohanud, kuid siiski tundsin end turvaliselt.

Erinevalt taksost puudub tro-tros võimalus röövitud või suurelt petetud saada, sest ghanalasi teades usun, et kaasreisijad seda ei lubaks. Pigem tekitab veidi hirmu sõidukite vilets seisukord. Kohati on see nii vilets, et nende võimekus liikuda tundub lausa imetlusväärne.

Suurim turismimagnet

Sõit Accrast ligi kolme tunni tee kaugusel asuvasse Cape Coasti kindlusesse näitas, et leidub ka viisakamat ühistransporti. Sinna sõidavad õhukonditsioneeriga mugavad väikebussid. Ilmselt on põhjus see, et Cape Coast on üks Ghana suurimaid turismimagneteid.

Säärased eurooplaste rajatud kindlusi, kus kunagi hoiti orje enne nende Ameerikasse saatmist, on Ghanas mitmeid, kuid Cape Coasti oma on üks paremini säilinutest.

Kindluse kuuecedise piletiga kaasneb ekskursioon, kus giid räägib nii valge- kui ka mustanahalistele külastajatele neegerorjade kogetud õudustest, mõjumata seda tundlikku teemat käsitledes liiga kuivalt ega ka pateetiliselt.

Cape Coast on Accra suurima ostukeskuse ja saatkondade piirkonna kõrval väheseid kohti, kus valgenahalisi päris palju kohtab. Kindluse juures saab osta suveniire, süüa restoranis kohalikku toitu ning käia rannas ujumas.

Ujumisega tuleb aga ettevaatlik olla, sest ookeanis on suured lained ja hoovused. Ka minu Ghanas oleku ajal uppus seal üks saksa neiu, kelle hoovus kaldast liiga kaugele kandis. Jõgedes jällegi ei ole soovitav ujuda krokodillide ning järvedes haigusetekitajate pärast.

Need piirangud on üsna muserdavad, arvestades ligi 30-kraadist kuumust. Samas õhtul langes temperatuur ideaalilähedaseks ehk 25 kraadi kanti.

Moskiitosid on vähe

Kuigi külma Ghanas karta ei tule, tasub õhtul kanda pikkade käistega riideid, seda moskiitode tõttu. Neid peetakse Ghanasse reisijatele üheks suurimaks terviseriskiks, sest moskiitod kannavad edasi haigusi nagu kollapalavaik ja malaaria. Kollapalaviku vastu vaktsineerimine on üks Ghana viisa saamise eeltingimusi.

Malaaria vastu saab end kaitsta, hakates juba enne Ghanasse minekut võtma ravimeid, mida ka Eesti arstid saavad välja kirjutada, ning kasutades õhtuti moskiitovastast kreemi. Sageli töödeldakse Ghanas tube malaariavastase pihustiga ning neis on õhukonditsioneerid, mis moskiitosid peletavad. Kui konditsioneeri pole käepärast, on soovitatav kasutada öösel voodi kohal moskiitovõrku.

Oma üllatuseks kohtasin ma Ghanas moskiitosid vähem kui sääski Eestis ning sain paarikümne päeva jooksul vaid üksikud hammustused. Kuulsin ka kohalikelt, et varase avastamise puhul pole malaaria hullem kui gripp. Mõned ghanalased on malaariat nii mitu korda põdenud, et saavutanud teatud immuunsuse.

Moskiitosid on muidugi rohkem vihmahooajal, mis kestab aprillist novembrini. Parim aeg Ghana külastamiseks on ilmselt kuiva ja vihmase perioodi üleminekuajal, mil pole väga palav ega saja eriti. Märtsis Ghanas viibides kogesin vaid paari vihmahoogu.

Üllatused kohalikust  kultuurist

Mind üllatas, et hoolimata päevasest suurest kuumusest ei kanna ghanalased väga nappe riideid. Tänaval näeb harva naisi, kelle seelik lõpeb ülevalpool põlvi. Samuti ei paista paljaid nabasid. «See on su enda valik,» andis ghanalanna Regina mulle mõista, et nappide riiete kandmine pole siiski surmapatt. «Kuid paljud inimesed siin ei laseks oma tütart õue lühikese seelikuga.» Mina jätsin pärast väikest kaalumist oma minid reisikotti ning ostsin Accras põlvedeni ulatuva seeliku.

Teine kohaliku kultuuri üllatus oli toidu söömine kätega. Samas pole köögiriistad ghanalastele võõrad ning neid sain alati soovi korral kasutada.

Ghana köök sisaldab palju vilju, millest eestlasel vähe aimu on. Levinud on näiteks kartulit meenutavad bataat ja maniokk ning banaanisarnane plantaan. Viimane on väga hea praetult koos oahautisega. Seda rooga nimetatakse Red Red. Keele viivad alla ka mõned kohalikud supid, näiteks maapähklisupp, mis maitselt meenutab natuke pähklivõid.

Levinuim toit Ghanas on aga vähemalt restoranides praetud riis kanaga. Populaarne on ka fufu. Sisuliselt on tegemist tainatükiga, mida süüakse koos lihakastmega. Fufu ning sellelaadsed toidud banku ja kenke kuuluvad paljude ghanalaste lemmikute hulka, kuid mina nende võlust aru ei saanud. Sama käib Ghanas levinud joogi, palmiveini kohta, mis on  mõneprotsendise alkoholisisaldusega maitselt kookospiima meenutav jook.

Kaootiline kaubandus osutub mugavaks

Toit maksab restoranis tavaliselt 5–10 cedit. Portsjonid on enamasti nii suured, et naisterahvale piisab poolest. Palju odavamalt tuleb toime toitu tänavalt ostes. Sellega kaasnevad teatavad terviseriskid, kuid vähemalt minu puhul need ei realiseerunud, võib-olla tänu agarale kätepesemisele.

Turistile võib olla probleemiks, et tänavamüüjatel ja väikestes poodides, mis moodustavad väga valdava osa Ghana kaubandusest, puuduvad hinnasildid, nii et teoreetiliselt on lihtne petta saada. Mind küll vähemalt suurelt petta ei üritatud, kuid eriti palju ma ka ei ostelnud.

Tasub teada, et hinnad on üldjuhul veidi odavamad kui Eestis. Näiteks 1,5-liitrine pudel vett maksab Accras ligi 1,2 cedit, saiake mõnikümmend peesot.

Väikepoodidel pole kindlaid lahtiolekuaegu, kuid sageli on need avatud hilisõhtuni. Kui väikekaupluses pole seda, mida soovid, siis müüja tavaliselt oskab juhatada lähedalasuva kohani, kus küsitud kaupa leidub. Nagu ühistransportki, on ka kaubandussüsteem kaootilisusest hoolimata üsna mugav.

Kiire majanduskasv

Ehkki Ghana on arenenumaid Aafrika riike ning ajakirja The Economist prognoosi kohaselt majanduskasvult tänavu maailmas teisel kohal, leidub seal siiski palju vaesust. Miinimumpalk on 3 cedi ringis päevas. Arvukas töötute armee riigilt toetust ei saa.

Ghana suhteliselt headel teedel kaunis looduses sõites läheb riigi vaesus vahel meelest, kuid hiljem tuletab see end ikka meelde. Näiteks sellega, et elektrivool kaob mitu korda nädalas.

Samuti arvukate töötavate lastega ning sellega, et väheste kaunite majade kõrval elab valdav osa inimesi hurtsikutes või pooleliolevates hoonetes, maapiirkondades ka pinnasest ehitatud onnides, mis pärast vihmahooaega tuleb uuesti üles ehitada.

Ghanas viibides harjusin asulate räämas olekuga. Ka ei häirinud mind enam, et olen peaaegu kõikjal ainus valgenahaline. Mul tekkis kohalike seas tuttavaid, kellega oli tore juttu ajada. Hinge kriipis küll teadmine, et enamikul neist pole elus nii palju võimalusi kui minul, ehkki nad on seda väärt. Samas osa neist on õnnelikud niisamagi.

Õhtustes liiklusummikutes istumisest hakkasin tundma teatavat võlu. Ligitõmbav tundus ilmselt elu, mida külmema kliimaga Euroopa riikide tänavatel nii palju ei kohta.

Ghanast lahkudes teadsin, et tahan tagasi tulla. Kuigi ma pole ühtki teist Aafrika riiki külastanud, julgen siiski juba alla kirjutada reisikirjadest loetud väidetele, et Ghana on paremaid kohti eurooplasele esimeseks Aafrika külastuseks ning seal on Musta Mandri sõbralikumad inimesed.