Põhjalik šokk jõuluvana ja Nokia kodumaalt

Timo Soini. Foto: SCANPIX.

Soome kirjamehe Arto Paasilinna koomilise romaani «Jänese aasta» kangelane jätab oma töö, hülgab oma naise ning kondab läbi kodumaa kaasikute ja vesiste rabade, kaaslaseks haavatud haavikuemand, kellest mehel hale hakkas.

Kusagil ülalpool põhjapolaarjoont trehvab ta ekslevat teoloogiatudengit, kes väidab end olevat leidnud vaimulikku lohutust muistse Soome kultuuri paganlikest riitustest – «põlissoomlase põlisreligioonist».

Tänapäeva Põlissoomlastel ei ole metsavaimude ja kivijumalatega just palju pistmist. Tegemist on hoopis ühe 1995. aastal – 20 aastat pärast «jäneseromaani» ilmumist – asutatud riigiaparaadi- ja eurovastase erakonnaga.

Küll aga on nad pannud plahvatama võimsaima poliitilise pommi, mida see unisevõitu põhjamaa alates iseseisvumisest (aastal 1917) iial näinud on.

Nende edu võib sügavalt raputada tervet Euroopat. Hüpates välja otsekui eikusagilt ning katapulteerudes möödunud pühapäevastel üldvalimistelt tasavägiseks kolmandaks, on Põlissoomlased pannud Soome uue valitsuse – kuhu nad ka ise võivad pääseda – olukorda, kus eurotsooni päästmiseks välja mõeldud operatsioonide heakskiitmine läheb keerukaks.

Ja seetõttu ei ole euro eksistentsiaalne kriis kaugeltki ühel pool.

Tulemuseks on, et Euroopa poliitikud on lõpuks ometi hakanud pöörama tähelepanu sellele kaugele ja kargele kandile, mida peamiselt tuntakse kui jõuluvana ja Nokia sünnikodu.

Samas ei tohiks Põlissoomlaste tulek olla mingi üllatus. Nende juured on eeltööstusliku Soome rahvaprotestide traditsioonis, hiljutine edu tuleneb aga selle rahutuse ja ängi edukast ärakasutamisest, mille on kaasa toonud Soome kiire moderniseerimine pärast Külma sõja lõppu aastail 1989-1991.

Kuniks see külmunud konflikt üles sulas, valitses Soomes ebaselge ja mitmeti mõistetav olukord: ühelt poolt demokraatlik ja vaba ühiskond, teiselt poolt piiratud väljendusvabadus – et mitte endale Moskva viha kaela tõmmata.

Nii näiteks oli poliitikute, bürokraatide ja meedia jaoks tabu kritiseerida Nõukogude poliitikat. Raamatud ja filmid, mida peeti nõukodudevastasteks, korjati ringlusest ära. Rahvusvahelistes suhetes jäi Soome Ida ja Lääne vahel rangelt neutraalseks.

1970. aastatel sai kuulsaks Lääne-Saksa ja USA akadeemikute poolt leiutatud fraas «soomestumine», kirjeldamaks seda kummalist segu suveräänsusest ja enesetsensuurist.

Aastast 1991 muutus kõik. Nelja aastaga astus Soome Euroopa Liitu. Siis tuli euro ning 2001. aastal ka koht Schengeni «piirideta riikide» ridades.

Pärast aastakümnete pikkust jõuka kuid suhteliselt isoleeritud riigi staatust embas Soome globalisatsiooni ning arendas välja konkurentsivõimelise majanduse ja haridussüsteemi, mida maailm siiani kadestab.

Aeg läks edasi ja poliitikud selgitasid soomlastele, et rahvuslik jõukus ja Soome helde heaoluriigi säilimine sõltub integreerumisest maailmamajandusega. Kaaluka vähemuse jaoks oli hind aga talumatult kõrge.

Soome töötusmäär on 8,4 protsenti. Töökohad kaovad piiri taha. Paberi- ja puidutehaseid pannakse kinni. Kui väikeses Soome provintsilinnas vabrik kinni pannakse, on mõju tunda valusamalt kui tihedalt asustatud maades, kuna tehas on sageli linna ainus või peamine tööandja.

Globaliseerumise tõttu töö kaotanute vimma kasutavadki ära Põlissoomlased.

Nagu sarnased parteid mujal Põhjamaades, aga samuti Austrias, Belgias, Prantsusmaal, Itaalias, Hollandis ja Šveitsis, käivad Põlissoomlased välja ka immigratsioonikaardi.

Soome 5,3 miljonist elanikust moodustavad välismaalased vaid 2,5 protsenti – palju vähem, kui teistes Euroopa maades. Kuid Põlissoomlased ei ole kõhelnud immigrante «grupivägistajateks» ja «maksumaksjate rahast elatuvateks parasiitideks» sildistamast.

Unikaalsel Soome kombel ollakse eriliselt vaenulikud kohaliku Rootsi vähemuse suhtes, mis moodustab elanikkonnast 5,6 protsenti.

Põlissoomlaste liider Timo Soini on oskuslik ja maalähedane oraator, samas Soome kohta haruldus: üldiselt luterlikus ühiskonnas on tema pühendunud roomakatoliiklane.

Lisaks Soinile on 200-liikmelisse parlamenti pääsenud 38 Põlissoomlase hulgas medõdesid, kirikuõpetajaid, tõlke, audiitoreid ja jäätisemüüjaid.

Nii nagu ameeriklaste Tea Party valitsusevastane retoorika haakub teatud aspektidega USA poliitilistes traditsioonides, on Põlissoomlased äratuntavalt osa Soome uhkest ja vaprast pärandist, nn Soome sisust.

Valimistel nähtud läbimurde eest võlgnevad nad aga siiski tänu uuele ja välisele faktorile – euroala võlakriisile.

Partei toetus pööras tõusuteele juba mullu – kui soomlastele hakkas kohale jõudma, et neil palutakse Kreekale ja Iirimaale kriisikorras abiraha laenata. Kui Portugal vaid 11 päeva enne Soome valimisi abi palus, said Põlissoomlased otsekohe aru, et on sattunud kullasoonele.

Soomlased on vihased, sest nagu austerlastele, hollandlastele ja sakslastele ei meeldi ka neile tormata appi riikidele, mis on nende meelest petnud, laiselnud, üle võimete elanud ja lasknud hoolimatutel pankuritel amokki joosta.

Paljude soomlaste jaoks tähendab 1991. aastast alates aetud avatuse poliitika seda, et neist ähvardab saada välismaiste kaabakate lüpsilehm.

Aga üle kõige tahavad soomlased, et poliitikud nende mured tõsiselt ära kuulaksid. Seda trendi võib tegelikult  täheldada kõikjal Lääne-Euroopas.

Ja seda ei saa küll väita ei Soome ega ühegi teise Euroopa riigi kohta, et peavoolu parteid midagi veenvat välja oleksid käinud.
 

Copyright The Financial Times Limited 2011.