Ehituses seisab tootlikkus juba pool sajandit paigal

Berliini Brandenburg rahvusvaheline lennujaam 2012. aastal, mil ta oleks pidanud avatama. Foto: PATRICK PLEUL/AFP/Scanpix

Samal ajal kui USA põllumajanduses on võrreldes 1947. aastaga kasvanud tootlikkus 16 korda, tootmises kaheksa ja rahvamajanduses kokku neli korda, siis ehituses on see (lisaväärtuse kasv tunni kohta) jäänud samale tasemele.

Tegemist ei ole üksnes Ameerika Ühendriikide probleemiga, vaid see on globaalne, kirjutab ajakiri The Economist.

Berliini Branderburgi lennujaama ehitus algas üheksa aastat tagasi ning 1,2 miljardit eurot maksma minema pidav ehitis pidi valmima 2012. aastal. Täna liiguvad lennujaamas endiselt ehitajad, kes likvideerivad 66 500 ehitusviga. Rääkimata sellest, et ehitis ise on läinud kuus korda kallimaks. Praeguste kavade kohaselt avatakse lennujaam 2019. aastal.

Pealtnäha on globaalne ehitussektor üsna terve, kirjutab mainekas ajakiri. Kogumaht on umbes 10 triljonit dollarit ning selle aasta kasvus hinnatakse 3,5 protsenti. Samas 90 protsenti infrastruktuuriprojektidest ei saa õigeks ajaks valmis või lähevad eelarvest kallimaks või mõlemat. Näiteks sel aastal valminud Apple’i peakorteri valmimine hilines kaks aastat ning läks kaks miljardit dollarit kallimaks.

Samad probleemid vaevavad ka väiksemaid objekte. Briti arhitektide ühe uurimuse kohaselt 60 protsenti nende objektidest ei saa valmis õigeaegselt.

Ehitustööstus on madalaima tootlikkuse kasvuga tööstusharu. Konsultatsioonifirma McKinsey andmetel on viimase 20 aasta jooksul kasvanud ehitustööstuse lisaväärtus tunni kohta keskmiselt üks protsent aastas, mis on vaid veerand tootmissektori keskmisest. Eriti on olukord hull rikastes riikides. Kõige paremini on läinud Saksamaal ja Jaapanis, kus efektiivsuse kasv on null, Prantsusmaal ja Itaalias on see kahanenud kuuendiku võrra ning USAs on alates 1960-ndatest aastatest see kahanenud poole võrra.

Ehitussektori tootlikkuse väikesel kasvul on mitu põhjust. Esiteks, ehitus on väikese kapitalikuluga, mis tähendab, et mehhaniseerituse aste on väike. Näiteks Saudi Araabias on odavam tuua töötajaid Indiast või Pakistanist kui osta seadmeid.

Sektor volatiilne, suures sõltuvuses majandustsüklites, mistõttu ollakse investeerimisel ettevaatlikud.

«Sektor on kibedate kogemuste tõttu valmistumas  pidevalt järgmiseks kriisiks,» ütles ajakirjale The Economist Luc Luyten konsultatsioonifirmast Bain & Company.

Sektori teiseks probleemiks on vähene konsolideerumine. USAs on praegu kokku umbes 730 000 ehitusobjekti ja keskmiselt töötab neist igal objektil 10 töötajat. Euroopas on vastavad arvud 3,3 miljonit objekti ja neli töötajat. Konkurents on väike ja kasumimarginaalid on väiksemad kui ükskõik, millises majandusharus välja arvatud jaekaubandus.

Madalad marginaalid teevad investeeringud veelgi vähemtõenäolisteks. Tavaliselt on objektidel kümneid alamtöövõtjaid, kes kõik on huvitatud pigem kasumi maksimeerimisest kui koostöö tegemisest kulude alandamiseks.

Kõige selle tulemusena on ehitusest saanud sektor, mis tõstab vaid hindu ning suuremalt jaolt ignoreerib vahendeid, mis suurendavad tootlikkust.

«Samal ajal kui me kõik kasutame iPhone’i, siis ehitus kasutab endiselt Walkmane,» kommenteeris olukorda Hollandi arhitekt Ben van Berkel.

Sama kinnitas Helsingin Sanomatele Oulu ülikooli professor Harri Haapasalo, kelle sõnul on suurimaks probleemiks ühishanked, kus kulud ja tulud jagatakse omavahel ära.

«Iga ettevõte optimeerib oma tulemust, ega mõtle lõpptulemusele,» selgitas Haapasalo.