/nginx/o/2016/11/28/6124107t1hbf23.jpg)
/nginx/o/2017/09/07/7075137t1h1b22.jpg)
Nädala alguses jahmatas sotsiaalmeediat foto prügikastist haridus- ja teadusministeeriumi ees, mis oli täis vanu ENEsid («Eesti Nõukogude Entsüklopeedia»).
Asjatundjad selgitavad: kas vanade ENEde koht on tõesti prügikastis? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui raamatud olid visatud prügikasti, siis see küll ilus ei ole, sest vanapaberi koht on jäätmejaamas vanapaberikastis,» sõnas vanade raamatute müügiga tegeleva ettevõtte Raamatukoi eestvedaja Margo Matsina ning lisas, et ENEsid ostetakse üsna harva.Põhjusena nimetab Matsina asjaolu, et neid trükiti sellisel hulgal, et enam-vähem igas kodus oli see olemas.
«Eks praegusel ajal visatakse neid palju vanapaberisse, ka meie teeme seda, sest me ei hoia laos rohkem kui ühte-kahte komplekti. Veidi suurem on nõudlus vene ajal alustatud ja 2007. aastal 15. köitega lõpule jõudnud entsüklopeedia viimaste köidete järele, sest nende tiraaž oli esimeste köidetega võrreldes mitu korda väiksem.»
Ka Tartus vanade raamatute müügiga tegeleva ettevõtte Vanaraamat kaupmees Siim Kala nõustub, et vanade entsüklopeediatega pole midagi teha. Vanade entsüklopeediate alla paigutab ta nii «punased entsüklopeediad» kui ka «musta värvi entsüklopeediad» mis on küll uuemad, kuid millest esimesed neli köidet on ilmunud pealkirja «Eesti Nõukogude Entsüklopeedia» all ja alles viiendast köitest alates on tegemist «Eesti Entsüklopeediaga».
«Viimasest seeriast viimaseid köiteid veel vahel ostetakse, kuid varasemaid «punaseid» ja uuema «mustade» seeria esimest viit köidet on paljudes taaskasutuskeskustes seismas 10–50 senti köide ja neid ei osteta. Sellest tulenevalt ka antikvariaadid ei osta neid kokku,» tõdes Kala. «Taaskasutuskeskused võtavad neid tasuta vastu küll.»