/nginx/o/2011/04/21/563018t1he299.jpg)
Euroala jaoks on Hispaania peaministrist saanud üleöö kiitust vääriv majanduse reformija, aga kodumaal on ta populaarsus kõigi aegade madalaim. Oht, et Hispaaniast võiks saada eurotsooni kirstunael, on möödas, aga Hispaania kodanikud tunnevad omal nahal erakordselt suurt tööpuudust, kirjutab Anna-Maria Penu.
Aasta eest kuulutas Hispaania majandusminister Elena Salgado vasakule ja paremale, et Hispaania ei ole Kreeka, ning selle tõestuseks muutis peaminister José Luis Rodríguez Zapatero üleöö ja radikaalselt oma varasemat poliitikat.
Ühe nädalavahetusega silmanähtavalt vananenud Zapatero tuli möödunud aasta 12. mail lagedale Hispaaniale peale sunnitud karmi kärpeplaaniga. Kuigi ta üritas ebapopulaarsete sammude vajalikkust rahvale selgitada, ei läinud see temal ega veenmismeistriks peetaval asepresidendil Alfredo Pérez Rubalcabal sugugi korda.
Nii Zapatero kui tema valitsuse populaarsus hakkas kolinal allapoole veerema, kuid nad otsustasid plaaniga siiski edasi minna. «Maksku mis maksab,» toonitas näost hall peaminister ohverduste vältimatust.
Alandati riigiametnike palka, külmutati pensionid, millele järgnesid tööturu-, pensioni- ja finantssüsteemi reformid, käibemaksutõus, riiklike investeeringute ja sotsiaalkulutuste kärped, erastamised.
Paljud rahvusvahelised majandusanalüütikud tunnistavad tagantjärele, et nad ei uskunud, et Hispaania sotsialistide valitsus on nii jõuliseks ja kiireks tegutsemiseks võimeline. Nupud suudeti malelaual enda kasuks ümber mängida ja Portugalile avatud rünnakutuli ei tohiks Hispaaniat kuidagi tabada.
Nüüd kinnitab Zapatero valitsus, et Hispaania ei ole Portugal. Selle lausega ühinevad eurotsooni valitsused, investeerimispangad ning suuremad rahvusvahelised väljaanded. 8. aprillil Budapesti lähedal keisrinna Sissy suvepalees toimunud eurotsooni majandusministrite kohtumisel oli Portugali «päästmisplaani» tingimuste arutamise kõrval teiseks põhiküsimuseks just kahtluste hajutamine Hispaania suhtes.
Kas Hispaania võiks pärast Kreekat, Iirimaad ja Portugali olla järgmine? Hispaania põhjaminek tähendaks euro lõppu, sosistati isekeskis. Päästefondi juht Klaus Regling eitas seda võimalust veendunult. Doominonuppude kukkumine olevat peatunud. Portugal oli viimane.
«Ja seda suuresti tänu Zapaterole,» kirjutab ajakirjas Time Michael Schuman. Anglosaksi meediat tsiteeritakse Hispaania poliitdebattides, õhtusöökidel, isegi poliitikute pressikonverentsidel sageli, sest nii nagu aasta-kahe eest olid just nemad siinse majanduse raevukamad nuhtlejad, on nad nüüd sama tulised Hispaania kiitjad.
Anglosaksi meedia mõjuvõim maailma turgude käitumisele on muljetavaldav. Schumani sõnul on küll pärast Portugali järgmisena fookuses Hispaania, kuid tänu elluviidud põhjalikele reformidele teevad investorid vahet «Hispaania ja teiste ääremaade vahel». Kõige siiani toimunu nagu ka järgmiste sammude eesmärk ongi olnud rahvusvaheliste investorite rahustamine. Plaan näib vilja kandvat.
«Hispaania on õigel teel, kodune töö on tehtud,» patsutab Angela Merkel lõunapoolsele liikmesriigile õlale. The Wall Street Journal ning The Financial Times lisavad nõustudes, et loodetavasti oskavad hispaanlased mõne aja pärast hinnata, mida Zapatero on nende heaks teinud.
Ehk siis seda, et Zapatero on viimase aasta jooksul täitnud Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) defitsiidi vähendamiseks tehtud ettekirjutusi punkt punkti haaval. Esimest korda on Hispaania peaministri populaarsus väljaspool Hispaaniat tunduvalt suurem kui kodumaal, kus peaministri maine on allapoole igasugust arvestust.
Pilt, mida peegeldab Hispaania majandusseisust hispaanlastele tagasi rahvusvaheline areen, ja see, mida näitab hispaanlastele nende enda igapäevane tegelikkus, erinevad kardinaalselt. Töötute armee kasvab lakkamatult ja kõikide arvestuste kohaselt tüürib aprilli lõpus avalikustatav töötute arv Hispaanias juba viie miljoni lähedale.
Ja need viis miljonit reedavad Hispaania kriisi kõige julmema näo. Kõige raskemas seisus on noored, lastega pered. Sotsiaalkindlustusameti sõnul ohustab vaesus Hispaanias iga neljandat last. Tervelt 20,8 protsenti kõigist Hispaania elanikest elab allpool vaesuspiiri, kuid elluviidavad reformid näivad ebavõrdsusilminguid aina suurendavat.
Kuigi Hispaania makroökonoomilised näitajad, rahvusvaheliste organisatsioonide ning eurotsooni juhtide kiidusõnad lubaksid hispaanlastel justkui kergemini hingata, sest majanduskasv on kaks trimestrit järjest tõusuteel (0,3 protsendine kasv pole kunagi nii palju positiivseid uudiseid tootnud!), riigi eelarvepuudujäägi vähendamisega tegeletakse jõudsalt, on tõsiasi, et töötute ridade hõrenemist ei luba enne 2012. aasta teist poolt isegi mitte kõige optimistlikumad ennustajad. See selgitab hispaanlaste seas valitsevat pessimismi ehk kõige paremini.
Töökohtade loomine on olnud valitsuse prioriteet juba viimased kaks aastat ja seetõttu muudeti liiga jäigaks peetud tööturgu paindlikumaks ehk tehti odavamaks töötajate koondamine. Toimunud aga pole muud, kui suurenenud on töötute arv, samal ajal kui veel töötavate inimeste palk on vähenenud, õigused ja situatsioon halvenenud.
«Aga sellest ei piisa,» hoiatavad nii täitmatuna näiv IMF kui ka Merkel ja annavad hispaanlastele uusi koduülesandeid. Et pääseda «päästmisest». Korrektiive tuleb teha kollektiivsete läbirääkimiste temaatikas, võidelda varimajandusega, mis moodustab Hispaanias umbes 20 protsenti kogu riigi SKTst, korrastada finantssüsteemi, kuid ennekõike saada kontrolli alla Hispaania autonoomsete piirkondade kulud.
Seejärel tuleb vaatluse alla võtta töötajate palgad, mis olevat liiga kõrged, ning seostada need endise tarbijahinnaindeksi asemel tootlikkusega, mis olevat viimastel aastatel kõvasti langenud. Kui kõik see saab tehtud, siis hakkavat Hispaania majandus jõudsalt kasvama. Teisisõnu ütleb ametlik diskursus just seda, et Hispaanias tuleb teha nõnda, nagu teeb eeskujulik Saksamaa.
Kas see aga ikka on õige ravim kõikidele Hispaaniat kimbutavatele haigustele? Marc Weisbrot tõi käesoleva aasta veebruari The Guardianis välja vastupidise teooria, mida kohalikus peavoolumeedias kohtab harva. Weisbrot näitab arvude põhjal, et nii hispaanlaste tootlikkus kui ka palk kasvas aastatel 1999, mil Hispaania ühines euroga, kuni 2009 sakslastega samas rütmis.
«Hispaania probleemid,» kirjutab Weisbrot, «on põhiliselt seotud euroga, ja mõnede halbade majanduspoliitika otsustega, millel aga pole mingit pistmist «tööturu jäikusega», ametiühingute tugevusega või valitsuse kulutustega. Ja selle (Hispaania majanduse) taastumine viibib Euroopa ametivõimude, Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi otsuste tagajärjel.»
Sest ühise valuuta otsused näevad teiste seas ette intressimäärade tõusu, mis võib sobida küll näiteks Saksamaale, ent aeglustab probleemides sipleva majanduse elavnemist veelgi enam, rõhub ennekõike pangalaenuvõlglasi, vähendab tarbimist ja suurendab tööpuuduse hiiglaslikke arve. Sest finantsasutuste mure on rahapoliitika karmus, mitte majanduse turgutamine, mis on aga hetkel eluliselt oluline.
Ka Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman küsis jaanuarikuu The New York Timesis, kas Euroopat saab päästa, ning pakkus konkreetselt Hispaaniale kahte lahendust. Esimene rääkis palkade vähendamisest, et suurendada konkurentsivõimet, kuid mille tõsiseltvõetavus on üsnagi küsitav, sest tööjõukulude vähendamine ei tähenda tootehinna langust, nagu väidetakse, vaid sageli ainult ettevõtte kasumi suurenemist.
Teine Krugmani pakutud tee jutustab aga sama, mida Marc Weisbort: astuda eurotsoonist välja ning devalveerida oma valuuta, mis aitaks Hispaania tooteid odavamaks muuta, samuti võlga. Ometi on eurotsooni sisse saada kergem kui sealt välja astuda; seda enam, et enamik Hispaania võlast kuulub Saksa ja Prantsuse pankadele.
Kõige selle taustal võiks küsida, et kui Hispaania ei ole Kreeka ja Hispaania ei ole Portugal, siis kes või mis on Hispaania. Päris selge pole see kellegi jaoks. Kuningriigi majanduslik ja poliitiline olukord on keeruline ning enamik hispaanlasi silmitseb tulevikku läbi mustade prillide.
Tajutakse selgelt, et toimumas on ulatuslik muutumisprotsess, mis räägib majandusest, poliitikast, heaoluühiskonnast laiemalt, täpsemalt selle muutumisest halvemuse poole, ning valitud suuna õigsuses ei olda seetõttu sugugi kindlad. Enamus ei usalda poliitikuid, ei valitsust, ei opositsiooni, ei majandusteadlasi, ei panku.
Kuidas saakski, kui kümme aastat räägiti Hispaania majandusimest, mis aga tegelikult osutus mitte millekski, tühipaljaks mulliks? Senised Hispaania majandusvedurid, nagu turism, ehitus, autotööstus ja korralik väikeettevõtjate kogukond, ägavad kriisi all, ilma et horisondil terendaks võimalikud uued ja sama edukad asendussektorid.
Pangad laenu ei anna, ettevõtted koondavad töötajaid, väiksemad ärid sulgevad uksi, sisetarbimine väheneb, töötus suureneb, riik on rahakraanid kinni keeranud...
Käesolevat hetke võrreldakse oma traagilisuses sageli Franco diktatuuri lõppemisele järgnenud üleminekuajaga, mil ajaloo mustast perioodist osati välja tulla optimistlikult ning kõrge ühise moraaliga, kindla usuga oma võimalustesse, paremasse homsesse. Ent praegu on see ühtsus kuhugi kadunud, jättes asemele emotsionaalse kurnatuse.
Noortele, kelle tööpuudus ulatub 42 protsendini, heidetakse ette ükskõiksust, ja enamikku hispaanlasi näib olevat tabanud mingit laadi massituimastus, mida osa ühiskonnast, eesotsas intellektuaalide, kirjanike, ajakirjanike ning teadlastega, üritab neilt maha raputada.
Kodanikuühendused loovad võrgustikke, korraldavad protestiaktsioone. On juriste, kes kaebavad reitinguagentuure ja panku kohtusse, on sanitaartöötajaid, kes protesteerivad riikliku tervishoiusüsteemi osalise erastamise vastu. Leidub küllaga majanduseksperte, kes pakuvad alternatiivina sotsiaalkulude kärpimisele teiste seas finantstehingutele «Robin Hoodi maksu» kehtestamist.
Nemad ei ole Hispaania sügavale kriisile, mis on sotsiaalne kriis, vastu astumiseks valitud lahendustega nõus ning pakuvad lahendusi helgema tuleviku saavutamiseks. Nad on veendunud, et teine, parem maailm on võimalik, ja tuletavad meelde, et pole midagi hullemat kui minnalaskmismeeleolu, kui hetkel valitsev ükskõiksus.