Raport: maailmamajanduse sipelgapesad

Foto: SCANPIX.

Konsultatsioonifirma McKinsey raportist «Urban world: Mapping the economic power of cities» ei saa järeldada muud, kui et  21. sajandi tegijad majanduslikus mõttes on ennekõike linnad, kirjutab Lauri Matsulevitš Fututuba.ee blogis.

Igal aastal lisandub maailma linnadesse 65 miljonit uut elanikku. Samas on kõige suuremate ehk megalinnade kasv pidurdumas ja nende kohta püüavad uued tärkavad «keskkaallased» ehk 5-10 miljoni elanikuga sipelgapesad.

Näiteks Tokyo, Mumbai või Delhi majanduskasv on olnud perioodil 1993-2010 madalam riigi kui terviku majanduskasvust.

Senised hiiglased ei ole enam majanduskasvu vedurid ning suurimat kasvupotentsiaali evivad hoopis nn keskmised suurlinnad, kus elanikke alla 10 miljoni ja millel kasvuruumi rohkem.

Seega keskendumine tänastele megalinnadele võib olla isegi lühinägelik, sest dünaamikat ja kasvuvõimalusi pakuvad just need linnad, mis saavad ise tulevasteks megalinnadeks.

Mis juhtub siis kõige suurematega?

Raport väidab, et kuigi põhimõtteliselt võivad linnad kasvada piiritult, saab mingil hetkel takistuseks võimekus üha kasvavat ning üle mitmete administratiivüksuste valguvat kooslust juhtida ning tagada pidevalt selline linnakeskkond, kus linnastumise negatiivsed kõrvalmõjud - slummistumine, keskkonnaprobleemid, kuritegevus - ei vähendaks linna atraktiivsust. Mida suurem linn, seda raskem see ülesanne on.

Kuigi per capita sissetulekute vahed riikide võrdluses jäävad suureks, hakkab arenguriikide linnade ostujõud tänu mastaapidele ületama arenenud maailma.

Linnastumine ja jõukuse kasv arengumaades tähendab muuhulgas, et perekonnad ja leibkonnad muutuvad väiksemaks ning ühtlasi nende arv kasvab.

Aastal 2025 on arenevates riikides linnades 235 miljonit leibkonda, kes teenivad vähemalt 20 000 dollarit aastas, samas kui arenenud riikides on neid 210 miljonit.

Kui arvestada seda potentsiaali, mida linnastumine endas sisaldab – efektiivsus tihedamast asustusest, kontaktidest, sotsiaalsetest- ja ärivõrgustikest, siis on linnastumine ikkagi võimalus, mitte probleem tänaste arenevate majanduste käes, mida nutikalt juhtides saab kasutada eelisena arenenud riikidele järele jõudmiseks.

Linnastumise kui megatrendi olulisus ulatub aga märksa kaugemale ettevõtjate, linnaplaneerijate või tööotsijate huvidest.

Riikidele tähendab linnade kui majanduslike subjektide mõjujõu kasv hoopis teistsugust lähenemist  välismajanduspoliitika ja välisesinduste võrgu kujundamisel.

Näiteks pakub McKinsey, et välisturgudel ettevõtteid toetavad majandusesindused ja äridiplomaatia peaks 21. sajandil keskenduma just kasvavatele linnadele ja linnastutele, mitte tingimata riikidele kui sellistele.

Tallinn pole paraku McKinsey tulevikulinnade kaardile mahtunud ning Baltimaade ümbrus on üldse perspektiivikate suurlinnade koha pealt hõre - geograafiliselt lähimaks tõsiseltvõetavaks suurlinnaks jääb meile ilmselt St. Peterburg.

Samas, kui linnastuks arvestatakse kogumit 200-500 kilomeetri ulatuses, siis näiteks «Talsinkiburg» ei tundugi nii ulmeline kooslus.