Lugejate lood: kas läbida sõidueksam Tallinnas või väikelinnas?

Maanteeameti riiklik sõidueksam mootorsõiduki juhtimisõiguse omistamiseks. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Nii mõnedki autojuhid arvavad, et kes ei saa sõidueksamiga hakkama Tallinnas, sellel polegi linnaliiklusse asja, sest ta pole veel piisavalt kogenud ja ohutu liikleja. Siiski on üsna levinud käitumine, et autokool läbitakse Tallinnas, ent sõidueksamile minnakse väiksemasse linna. Tarbijaportaal avaldab selleteemalised lugejate kirjad.

«Minumeelest peaks igaüks, kes peamiselt Tallinnas liiklema hakkab, siin ka ARKi sõidueksami tegema. Tean juhuseid, kus tuttavad olid nii halvad juhid, et läksid seda kuhugi külakohta tegema ja kukkusid ka seal mitu korda läbi (üks kukkus kuus korda läbi!!). Koolid, kes tahavad oma mainet hoida, ei lasegi riiklikule eksamile läbikukkujaid. Sõidueksam oli jah natukene karm. Esimene kord veeresin autoga viis sentimeetrit kallakul tagasi (lubatud piirides) ega teadnud masina ehituslikku poolt ja seepärast ei saanud läbi – eksamineerija ütles, et ei tundnud end minuga autos veel piisavalt ohutult. Teisel korral sama eksamineerijaga nädal aega hiljem sain läbi,» kirjutas mees.

«Eksamit tegin kaks korda, esimese neist Tallinnas. Eksamineerija nimi oli varasemalt teada ning tuttav ütles, et sa oled juba eos läbi kukkunud. Nii ka läks. Teise eksami panin kirja juhuste kokkulangemisel Põlvas. Nimelt tegin eksamit vahetult enne aastalõppu ning uuest aastast pidi hind tõusma, seega tahtsin selle varem tehtud saada. Eksamigraafik oli seal pea olematu. Põlvas sõitsin linnas ühe korra õpetajaga läbi ning läksin eksamile. Tallinna ja Põlva eksamineerija olid nagu öö ja päev. Kuigi ise olin ikka närvis, siis Põlvas oli eksamineerija rahu ise. Kusjuures veider oli see, et platsiharjutusi ei pandud mind Tallinnas tegema, kuid Põlvas pidin kõik läbi tegema. Kiidusõnad eksamineerijale, kelle sügav rahu ja inimlikkus tegi ka minu rahulikuks. Seal sain eksami edukalt tehtud,» kirjeldas Kaisa.

«Käisin Tartus Kiivi autokoolis. Hea läbisaamine tekkis eriti sõiduõpetajaga, kes alati aitas ja kuulas mu ära. Lisaks sõidu lihvimisele sain temaga ka muudest asjadest rääkida, mis tekitaski roolis olles rahu, et sõiduõpe ei pea olema kuidagi kramplik. Nii sain päris ruttu sõitma. Autokoolis esimesel korral siiski kukkusin sõidueksamil läbi. See näitas, et kool oli minuga karm ja valmistas väga hästi ARK-i eksamiks ette. ARK-i eksamile minnes olin meeletult närvis, kuna olin kuulnud, et konkreetne eksamineerija on väga karm. Unustasingi juba esimesel pöördel suunatule ära ja sain kohe ka märkuse. Olin siis juba kindel, et sõitu tehtud ei saa. Võibolla tänu sellele rahunesingi ja edasi läks sõit väga hästi. Mul lasti teha päris palju elemente, näiteks sellisel lõigul, kus oli sõidukorra ümberkorraldus. Kui eksamineerija hiljem vead ette luges ja arutas, kuidas oleks saanud paremini, arvasin, et ega siit midagi head ei tule. Tegelikkuses oli see alguse närv andestatav, sujuvat käiguvahetust õpib ikka oma autoga ja sõitma hakates tuleb ka rohkem kogemusi. Sain eksami sooritatud. Tegelikult vaatavad eksamineerijad lisaks sinu oskustele ka suhtumist ja asjade mõistmist, sest selle vähese ajaga ei ole võimalik õppida hästi sõitma. Kui teed vea, ei tasu nendega vaidlema hakata. Mina ei tahaks uskuda, et kedagi meelega läbi kukutatakse. Ma pole ka nõus väitega, et Tallinnas on kõige keerulisem liikluskorraldus - igas linnas on kohad, mida pead tundma. Sa pead suutma ka hiljem sõita keskkonnas, kus liiklusvoog on kiire või kus sulle signaali lastakse ning arvan, et just eksamineerija on see, kes ütleb, kas oled selleks valmis,» kirjutas Kristel.

«Viimasel ajal räägitakse palju halba Tallinna sõidueksamite kohta, kuid tegelikult ei ole olukord üldse nii halb. Ise olen 18-aastane tüdruk ja sooritasin Tallinnas eksamid esimese korraga. Selle taga oli hea õpe Lasnamäe autokoolis. 21 kohustusliku sõidutunniga ei saagi riiklikku eksamit tehtud, oleks vaja vähemalt sama palju tunde veel, et kindlalt eksamile minna. Arvan, et riiklikul eksamil kukutakse läbi just sellepärast, et õppurid ei raatsi võtta lisatunde ja loodavad odavalt load kätte saada. Reaalsuses tuleb just neil mitmeid kordi eksamitel käia, sest koolis ei võetud piisavalt sõidutunde. Riiklik eksam ise on väga hästi korraldatud ja kedagi meelega läbi ei kukutata, pisivead antakse andeks. Potentsiaalselt ohtlikud juhid ei tohikski lube saada, kui oskused on vähesed,» arvas Grete.

«Esimene eksamikatse oli Tallinnas, mil ma polnud veel kõige enesekindlam juht. Istusin rooli Tallinna ARK-is, kus tuim-tõsise näoga eksaminaator seletas lahti eksami toimumise korra. Olin nii närvis, et ehmatasin justkui unest, kui ta päris, kas mul on küsimusi. Vastasin eitavalt ning suundusime Tallinna tihedasse hommikuliiklusesse. Sõitsime ringi, kuni eksamineerija palus tagasipöörde teha. Värskelt autokoolist tulnuna ja mõnekümne sõidutunni kogemusega pluss närvilisena ei suutnud ma teed vastassuunda leida. Kahtlesin, kas ja kus võin ümber pöörata, kogu autokooli tarkus oli justkui luuaga pühitud. Nii kulgesime sirgjoones läbi Tallinna, eksaminaator pressis korduvalt väga häälekalt õhku läbi ninasõõrmete, kuni tal lõpuks kõrini sai ja ütles, et vahetame kohad. Eksam mittesooritatud. Kuu hiljem, detsembris, proovisin eksamit Sauel. Kõik sujus hästi, kuni suundusin Kanama viadukti mahapöördele. Kiirus oli umbes 50 km/h (90 lubatud) ning selle peale eksamineerija justkui kohkus. Kusjuures viaduktilt mahasõidul oli teekate lumest ja jääst vaba, kuigi veidi märg. Pärast mahasõitu ümber reastudes oli kiirendusraja lõpp lumega kaetud ning otsustasin varem ümber reastuda, et vältida lume sees juhitavuse halvenemist. Samuti polnud teekattemärgised lume alt paista. Olles täielikult veendunud manöövri ohutuses, reastusin varem ümber. Eksam mittesooritatud, vale sõidukiiruse valik ning teekattemärgiste nõuete eiramine. Kolmanda katse sooritasin Haapsalus, kus närvilisusest tingituna ei andnud ristmikul vasakpööret sooritades vastassuunast tulijale teed ning eksamineerija vajutas pidurit. 100 protsenti minu süü. Siis ma paar aastat enam eksamile ei kippunud. 2016. aasta lõpus otsustasin uuesti proovida, kui isa ning õpetajaga oli sõidutunde kokku tehtud juba üle saja, sõiduoskus mõlema arvates väga hea. Neljandal katsel läbikukkumine oli täielik deja vu - Kanama viadukti mahapöördel liiga suur kiirus ning varakult ümberreastumine. Tol korral haaras eksamineerija rooli ning kiskus mind kiirendusrajale tagasi, ehmusin ikka korralikult. Otsustasin koheselt uuesti proovida, jälle Haapsalus. Eksamineerija rahulik olek ja sõbralik suhtumine aitasid mul rahuneda ning eksam algas. Sõit kestis umbes 15-20 minutit ja tegin pisivigu, kuid ei midagi tõsist. Eeldasin, et kukkusin jälle läbi. Eksamineerija loetles mulle vead ette ning pidin õnnest õhku lendama, kui ta ütles, et olen eksami sooritanud. Praeguseks olen kaheksakuuse staažiga igapäevasõitja - null avariid ja liiklusrikkumist,» rääkis oma loo Sten.