/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)
:format(webp)/nginx/o/2015/10/26/4635955t1h533b.jpg)
Tarbijaportaalile kirjutab lugeja, kelle arvates pole mõtet süüdistada sõidueksamil põrumises eksamineerijat, tiheda liiklusega linna või omaenda närvilisust, sest piisava kogemusega juht peaks eksami läbima muudest teguritest hoolimata.
Lugejakiri: sõidueksam väikelinnas ei päästa, kui ise sõita ei oska (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hakkasin juhilube tegema vahetult enne 18-aastaseks saamist, nüüdseks olen lubade omanik olnud üle kahe aasta. Valisin Kristiine Autokooli eelkõige selle odavuse ja ligiduse tõttu, e-õppe kasuks sai otsustatud juba eos, sest ma ei kujutaks ette mitu kuud igavates loengutes käimist. Ma ei pea igavaks liiklusseaduse õppimist, kuid pole ju õrna aimugi, milline teooriaõpetaja satub ja toona veel koolis käies tuli aegajalt ette selliseid tunde, kus lihtsalt silm lahti ei püsinud, sest ainet ei osatud huvitavalt edasi anda. Ka e-õppe puhul tuli vist 3x2 tundi kohapeal viibida, kuid see oli väike vaev.
Teooriaõpe möödus peamiselt teooria.ee veebilehel, kusjuures pärast esmast kahetunnist sissejuhatavat loengut ja sisselogimiseks vajaliku info saamist olin teiseks kogunemiseks juba I mooduli läbinud ning teistki alustanud (õpe jaguneb neljaks mooduliks, iga mooduli vahel tuleb sooritada vahetest), seega toimus teooriaosa omandamine sisuliselt paari nädalaga.
Sõiduõpetajaks oli väga meeldiv naine, sõitsin sageli ka koos tema elukaaslasega - üks parem kui teine, õhkkond rahulik ja sõiduoskus arenes. Kuna tegin manuaali lube, aga kodus on automaat, siis ei saanud sõidutundide kõrvalt lisaks harjutada. Õigemini õpetaja ka ei soovitanud ning ise ei soovinud, nii tegin kokku umbes 40 sõidutundi + paar tundi, mis kulusid isa kui juhendaja kõrval üle 100 kilomeetri läbimiseks. Tänu lisatundidele ja palju kõrvalistujana ringi liikumisele olid Mustamäe-Kristiine-Haabesti-Nõmme põhimarsruudid juba pähe kulunud.
Autokooli teooriaeksamit tegin kolm korda, sest vahepeal vahetasin kooli ja senise testiraamatu asemel soovitati lahendada autokooli enda teste, mida ma esialgu veel teinud polnud ja esimene kord läksingi eksamist lihtsalt haisu ninna saama. Sõidueksami läbisin esimesel korral. ARK-is sain teooriaeksami aja samaks nädalaks, sooritasin selle vigadeta, sõidueksamile sain nädala pärast ja ka selle sooritasin vigadeta.
ARK-i eksami sooritasin Tallinnas, sest see on mu kodulinn ja siin ka kõige rohkem liiklen. Teekonnaks kujunes Mustamäelt Laagrisse ja tagasi sõitmine, seega jäid välja Õismäe ringid ja muud keerukamad kohad. Parkimine lasti sooritada vabal valikul, kas edas- või tagurpidi, üle parema õla tagasipöörde ning sirgjoonelise tagurdamise ja vist ka ümberpöörde tegime Nõmmel.
Jah, võlgnen tänu oma meeldivatele sõiduõpetajatele, kuid teisalt olen ka väga enesekindel inimene. Eksamile minnes polnud mul kahtlustki, et ma seda ei soorita, kuigi teadsin, et rahmeldama hakates võib auto välja surra ja parkimine pole mu tugevaim külg. Samuti polnud mingit kartust selle ees, et eksami just Tallinnas sooritan. Ainukeseks veaks jäi parkimiskohalt välja tagurdamisel suunatule mitte näitamine, mille raporteerisin eksaminaatorile ise ette ja mida ta muidu poleks ehk vaevaks võtnud mainidagi.
Tean väga palju neid, kes on eksameid teinud korduvalt ja mitmes erinevas linnas, lootes kusagil lõpuks läbi saada. Ega väiksema liiklusega Rakveres või Haapsalus sõit ei päästa, kui inimene ise sõita ei oska ning tihtipeale oleks need põrujate «pisivead» Tallinna liikluses juba plekimõlkimise tagajärjega!
Muide, ka minul oli järjekord suve lõpus, kuid aegu öeldakse ära igapäevaselt ja nii jälgisingi neid kullipilgul. Mujal linnas sooritamise põhjenduseks ei saa seega olla see, et Tallinnas nii pikk järjekord on. Tallinna büroo kohta on pea iga sooritaja kõrvu jõudnud hirmujutud sellest, kuidas nii Tallinnas kui Sauel meelega põruda lastakse, sest sellised on kriteeriumid. Kas neid siis teistes büroodes polegi? Miks arvavad inimesed, kes teistesse linnadesse sõidueksamit sooritama lähevad, et seal kergem läbi on saada? Minul on arusaamaks kujunenud, et alternatiive otsivad need, kes põruksid nagunii, kas siis seetõttu, et lihtsalt ei osta sõita või seetõttu, et närvid ütlevad üles.
Koolis õpetatakse teadmisi nii, et need ka unepealt selged oleksid ja sama käib juhtimise kohta - see peab selge olema igal hetkel, ka närvis olles. Seega kes oma närve süüdistab, ei oma sõiduoskuse kohta lihtsalt piisavalt ratsionaalset hinnangut. Nii jõuamegi asjaolu juurde, et läbikukkumises tuleb süüdistada eelkõige iseennast! Eksamit pole mõtet sooritama minna põrumist kartes, vaid sõita tuleb nii, et norida poleks võimalik ja reaalselt omandatud sõiduoskuse korral ongi tulemuseks sooritatud eksam.
Loe ka teisi lugejakirju: