/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2011/04/04/551790t1h9c22.jpg)
Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu sõnul on toiduküsimus praegu teravalt päevakorral kõikjal maailmas ja seda arutatakse kõrgetasemelistel kohtumistel, sest toit pole veel kunagi varem nii kallis olnud.
Kallis toit on probleemiks ka mujal maailmas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjusi, miks olukord nii keeruliseks läinud, on Josingu sõnul väga palju. Kallinenud on paljud sellised toidukaubad, mis olulised vaesematele riikidele, kus inimeste väljaminekutest kulub toidule 80-90 protsenti. Sageli moodustab veel sellest põhiosa üks teravili, näiteks mais, mille hind on oluliselt tõusnud. See võib tähendada paljudes maades haigestumisi ja suremuse tõusu ning põhjustada poliitilist ebastabiilsust.
Viimasel aastal on kiired hinnatõusud aset leidnud pea kõigil tooraineturgudel. Aastaga on toornafta kallinenud 44, oder 38, nisu 66, mais 38, sojaõli ja suhkur 43 ning kohv 82 protsenti. Liha on esialgu kallinenud suhteliselt vähe, kuid samas on see sektor sattunud just praegu viljahinna tõusu tõttu suure löögi alla. Ka puuvilla hind on püstitanud rekordi – see on tõusnud aastaga 168 protsenti.
Euroopas on Eesti riik silma paistnud eriti kiire toiduainete hinnatõusuga. Kui Euroopas on hinnatõus alates 2005. aastast olnud keskmiselt 18,6 protsenti, siis meil on see tõus 41 protsenti. Viimasel aastal on siin toit kallinenud Euroopa Liidus kõige kiiremini.
Kuna Eesti hinnatase on ajalooliselt olnud madalam Euroopa keskmisest, siis on nüüd ka meie hinnatõus suurem olnud. 2009. aastal olid meie hinnad 75 protsenti Euroopa keskmisest. Samas ei saa kõike Josingu hinnangul ka varasema madalama tasemega põhjendada, sest näiteks Tšehhis on olukord praegu palju parem kui meil.
Piiratud sissetulek on viinud selleni, et inimeste reaaltulud on 9 kvartalit järjest langenud ja see on vähendanud ostuvõimet. Toidu peale kulub küll enam-vähem sama summa mis 2009. aastal, aga selle eest saab oluliselt vähem. Sundkulude osakaal toidule ja eluasemele on suurenenud, aga just seda loetakse riikide arengu üheks olulisemaks näitajaks.