Enamik inglise buldoge sünnib keisrilõikega

Inglise buldogi kutsikad. Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Inglise buldog on muutunud üheks nendest tõugudest, kelle paljunemisprotsessi «normaalseks» osaks on saanud keisrilõige. Miks?

Massiivne pea ja kere esiosa ning sellega võrreldes liigselt kitsas tagaosa tingivad selle, et kutsika suur ja raske pea ei mahu emase koera ahtast vaagnast lihtsalt füüsiliselt läbi. Seega saavad kutsikad ilmavalgust näha vaid loomaarsti abiga - läbi keisrilõike. Keisrilõige toimub üldnarkoosi all ja kuna kutsikad on ema kõhus, saavad ka nemad sellest veidi osa.

Emakast välja võetud kutsikad on üldanesteesias, nende äratamiseks antakse neile suu kaudu narkoosiks kasutatud aine vastumürki. Siis lõigatakse läbi nabanöör, eemaldatakse lootekott ja vaadatakse, et hingamisteed oleksid vabad. Rätikuga kutsikate nühkimine elavdab vereringet, stimuleerib kutsikaid hingama ja see on analoogne emase koera lakkumisele.

Narkoosi tõttu on kutsikad alguses uimasemad, kuid tervete kutsikate korral toibuvad nad õnneks tavaliselt üsna kiiresti. Kuigi keisrilõige on moodus, mis päästab vajadusel emaslooma ja järglaste elu, on loomulik sünnitus nii kutsikatele kui emale tervise seisukohast tunduvalt parem variant.

Keisrilõige peakski ideaalis olema väljapääs hädaolukorrast, mitte normaalne viis kutsikate ilmale toomiseks.

Kui keskmiselt arvatakse koerte hulgas keisrilõikega lõppevat natuke alla 6 juhu 1000 tiinuse kohta (täpsemalt 5,7 protsenti), siis inglise ja prantsuse buldogite hulgas on see näitaja 80 protsenti ja kõrgem. Kuid need kaks tõugu pole ainukesed, kus risk keisrilõikeks on märkimisväärselt suur. Uuringute alusel on kõrgenenud riskiga tõugudeks veel bostoni terjer, šoti terjer, clumber spanjel, pekingi koer jt.

Kuigi viimaste aastakümnete jooksul on narkoosiriskid seoses paremate ravimite ja meetodite kasutusele võtmisega oluliselt vähenenud, on need siiski olemas.

Lisaks tervislikule aspektile tekitab küsimusi ka üks teine valdkond. Kas on eetiliselt õige kujundada üks elusolend inimese ilumeele järgi selliseks, et tema iseseisev elu väljaspool emaüsa algab reeglina üldnarkoosiga? Ilmselgelt on see üks nendest küsimustest, mida iga kasvataja peaks endalt küsima.

Aretusega äärmuslikkuseni viidud füüsilised tunnused võivad ju inimese pilgule huvitavad ja põnevad tunduda, kuid koer on siiski see, kes selliselt kujundatud kehaga elama peab.