Soomes haihtunud Ukraina marjulised langesid susserdajate ohvriks

Marjamets. Foto: Mihkel Maripuu

• Veider ja vastuokslik lugu Soomes kadunud 37 ukrainlasest ja kolmest eestlasest.
• Nõuab nuputamis, kas Ukraina ja Eesti isehakanud vahendajad on sulid või lollid.

Marjakorjamistööd isehakanult vahendava Eesti daami täitmata lubadused, ootamatud nõuded täiendavates makseteks ja Lvovi firmajuhi hüplik esinemine rikkusid lapsemeelsete ukrainlaste nn turismireisi Soome marjametsa.

Teisipäeval raputas Eestit uudis, et Soomes läks kaduma 37 ukrainlasest ja kolmest eestlasest koosnev marjakorjajate rühm. Kuigi nad ei ilmunud välja kokku lepitud kohas ja nendega ei saadud kontakti, teatas politsei, et inimeste tagaotsimiseks pole mingisugust põhjust.

Kuid uudis inimeste kadumisest häiris avalikkust väga, sest levima hakkasid väga erinevad ja isegi traagilised versioonid kuni orjapidamiseni välja. Kolmapäeval olukord mõnevõrra rahunes, kui Ukraina suursaadik ütles ajakirjanikele, et tema kaasmaalastega on kõik korras, sest nad leidsid lihtsalt teise töö.

Kuid suursaadiku selgitus ei vähendanud pinget, sest vastamata jäi siiski küsimus, et kus inimesed, sealhulgas meie kaasmaalased, siis tegelikult asuvad?

Kolmapäeval laekus Postimehele isikustamata aadressilt kiri, milles avaldati valmisolekut anonüünmselt selgitada 37 ukrainlase ka kolme eestlase kadumist.

Loomulikult oli Postimees selgitustest huvitatudning ööl vastu neljapäeva me saimegi vastused, kuidas inimesed Soome sattusid ja miks nad ei asunud vastavalt kokkuleppele marju korjama minna.

„Esmalt me saabusime Soome ehitustöödele,“ kirjutas Postimehele üks kolmest nö kadunud eestlasest. „29. juulil me viisime ühe tuttava sadamase. Kui olime ta maha panud, tuli meie juurde kuuekümnendates meesterahvas ja rääkis olukorrast kuhu tema ja veel 36 inimest olid sattunud.“

Ebaõnnestunud marjakorjajate selgitusel veetsid nad juba teist ööpäeva sadama juures tänaval ning eestlased otsustasid neid aidata. Kuue tunni otsingute järel leiti ülesse segaduses ukrainlaste majutuskoht ja marjapõld Juuka asula lähedal. Neid kavatseti majutada Tuupovaaras, sest Juukas asuv baas polnud valmis 40 inimest vastu võtma.

Eestlaste ja ukrainlaste jaoks oli see esimene omavaheline kohtumine ja nad polnud varem tuttavad. Selgus, et grupp ukrainlasi oli kuulnud ühelt turismifirmalt võimalustest Soomes marjakorjamisega raha teenida. Neid värbas tööle kellelgile Andrei Boikole Lvovi piirkonnas kuuluv ettevõte Anto-British.

Eestlase slgituse kohaselt olid veel asjaga seotud Ukrainast keegi Irina ja Eesti kodanik Natalia Krasikov. Iga rühma liige pidi maksma oma koha eest grupis 300-600 eurot. Hind sisaldas ühe töökoha ja ülevedu Ukrainast kuni Soomes asuva sihtkohani.

Boiko osales selles aktsioonis, tutvustades ennast kuraatori ja giidina, saates gruppi alates Ukrainast väljasõidust kuni 8.augustini. Praeguseks hetkeks on grupp lagunenud ning Soome jäi vaid 20 inimest. Ülejäänud 17 ukrainlast suundusid Eestisse ja Poolase.

Küsimusele, et kust tuli informatsioon grupi kadumise kohta, vastas eestlasest allikas, et tegemist oli väljamõeldisega, sest Tuupovaaras neid keegi ei oodanud ega taga ei otsinud ning inimesed läksid lihtsalt laiali, kui olid endale sobiva lahenduse leidnud.

Postimehe allikad  tunnistasid, et neid ühendas Soomes vaid üks eesmärk - teenida raha. "Meie - kolm Eesti Vabariigi kodanikku, nagu eespool mainitud, tulime, et töötada ehitussektoris. Ukraina grupp saabus erinevatel põhjustel: mõned vajavad raha ema operatsiooniks, teine peab maksma eluaseme eest Ukrainas, keegi tahtis jääda ja töötada ja elada Soomes. Eesmärgid on kõigi jaoks nii erinevad, et nimekirja nedest oleks võimatu koostada, " selgitas allikas. „Grupis oli 14 naist ja 23 meest, keskmine vanus 30 aastat. Oli sõpru, paare, mesinädalatel veetjaid, vanemaid inimesi. Paljudel on kodus pered – lapsed.“

Eestlastest on teada vaid kahe asjaosalise nimed -  Jaan ja Andrei.  Kolmandat nime ei avaldatud. Nad ei soovinud enda kohta rohkem avaldada põhjusel, et nn kadunud grupiga on tegelikult kõik korras ja meeste endi ainukeseks eesmärgiks on Soomes ehitustöödel raha teenimine.

Ukraina organiseerija selgitus

Postimehel õnnestus ülesse leida ettevõtte Anto-British direktor Andrei Boiko, kes viibis Tallinnas.

Boiko selgituste kohaselt sai kõik alguse märtsikuus, kui tema büroosse tuli Peter Balan ettepanekuga värvata inimesi Soome tööle. Balani selgitsue kohaselt Soome seaduse järgi marjakorjajaid töötegijateks ei liigitata, mistõttu võib teekonna ette võtta igasuguse viisaga.

Boiko pakkus Soomes marjakorjajana töötamise võimalust oma tuttavatele ja sugulastele, samuti levitati kuulutust interneti vahendusel. Kokku saadi 32 inimest.

Esmaseks väljasõidukuupäevaks valiti 7. juuli, sest Balani selgituse järgi valmivad marjad just selleks ajaks ning algab massiline korjamine. Seejärel vahendaja lükkas väljasõidu aega edasi põhjendusega, et suvi on külm ja vili valmib hiljem. Inimesed hakkasid muretsema, sest nende plaanid olid tehtud ja mõnigi oli välja võtnud puhkuse, kuid väljasõidupäeva polnud endiselt teada. Lõpuks otsustati, et asutakse teele 27. juulil.

Boiko firma tellis viis väikebussi, igas kaheksa kohta. „Eesti elaniku Natalja Krasikova nimi kõlas paar päeva enne ärasõitu. Petr ütles, et tema võtab meid Tallinnas vastu ja korraldab toimetamise töökohta Soomes,“ rääkis Boiko.

Kõnealune summa 300-600 eurot tekkis järgmiselt. Boiko kliendid maksid kõik 250 eurot, viis Petri kaudu liitunud inimest maksid 600 eurot. Raha kulus bussisõiduks Tallinnasse ja praamipiletitele. Veel tuli Krasikovale anda vahendustasu 40 eurot iga inimese kohta.

Boiko helistas Poola piirilt esimest korda Krasikovale, et anda grupi liikumisest teada. Krasikova küsis siis, et kas igal inimesel on veel 200 eurot, et tasuda majutuse ja töökohta transportimise eest. Boiko oli sellisest nõudmisest üllatunud, sest Balani varasemate kinnituste järgi vajasid nad raha vaid igapäevasteks kulutusteks. Muude kulutuste katteks pidi raha korjatama esimese palga arvelt.

Kui Boiko kavatses bussid tagasi koduteele pöörata ja reisist loobuda, selgitas Balan talle telefonitsi, et kõik on korras. Järgnes veel üks kõne Krasikovalt, kes selgitas, et kõik on siiki korras ja võib ilma probleeme kartmata edasi sõita.

Kui ukrainlased jõudsid Tallinnasse, saatsid nad bussid tagasi, ostsid piletid praamile ja alles seejärel kohtusid Nataljaga, kes võttis jälle ülesse jutu rahadest. Arutelu lõppes sellega, et Natalja sai 25 inimese vahendamise tasuks 1000 eurot. Ülejäänud raha lubas Boiko maksta siis, kui on kohapeal veendunud, et kõik inimesed said lubatud töö.

Grupp jõudis Helsingisse umbes kelle ühe paiku öösel. Ühtegi bussi neid seal töökohta sõidutamiseks ees ootamas polnud. Hommikul helistas Boiko Tallinnasse Natraljale, et küsida selgitusi. Kogu segadus vältas kaks päeva ning suurem osa ukrainlasi otsutas omal käel tööd otsid. Siis tutvuisid nad kolme eestlasega. Grupp seikles nädal aega omal kulul Soomes ringi, enne kui leidis soovitud marjakorjamise tööd.

Soome jäi 20 inimest, 15 inimest koos Boikoga pöördusid tagasi Tallinnasse, kust lahkusid eri suundades. Boiko võttis ühendust Krasikovaga, et saada tagasi asjatult makstud 1000 eurot. Natalja küll lubas raha tagasi maksta, kuid lükkas kohtumise aega aina edasi ning lõpuks ei limunudki välja. Boiko sõitis bussiga tagasi Ukrainasse.

Vahendaja selgitus juhtunust

Postimees leidis ülesse samuti Natalja Krasikova, kes jagas ajakirjanikega oma versiooni juhtunu kohta. See langeb eelnevaga üldiselt kokku, kuid erineb oluliselt detailides.

Krasikova selgituse kohaselt on ta juba aastaid käinud Soomes marju korjamas. Seal tutvus ta suurepärase ettevõtjaga, kellele kuulub marjamets.“Mulle oli meeltmööda saada temalt pakkumine otsida ainimesi, sest marju on palju ja tööd jätkub kõigile. Ukrainas on minu partneriks Petr, kes samuti teab suurepäraselt, kuidas marju korjatakse ja millega tuleb koha peale sõites arvestada, sest on ka ise marju korjanud. Lõpuks ta ütles mulle et on 40 inimesest koosnev grupp, kes on valmis Soome sõitma. Selgus, et grupi kogus mitte tema, aga keegi Andrei, kellega me astusime ühendusse alles siis, kui ukrainlased olid jõudnud Poola piirile,“ rääkis Krasikova.

Ta täpsustas, et kibedate kogemustega soomlased ei taha inimesi enda juurde võtta nö võlgu. Igaüks peab ise vaatama, kus ta saab elada. Eluasemeteks sobivad näiteks mahajäetud ja majutuseks kohandatud koolimajad. Eluase maksab kuni seitse eurot ööpäevas. Marjakorjamise kohtadesse tuleb ka millegagi sõita. Marjakorjajatele renditakse selleks järelhaaguisega autod. See koht, kuhu meile tuttavad ukrainlased suundusid, küsis sõiduki rendiks 30 eurot ööpäevas.

Natalja selgituse kohaselt ulatuvad viieliikmelise grupi kulud kümnepäevase töötamise korral 550 euroni. „Selge, et sellist raha mitte keegi kohe võtma ei hakka, kuid rahustamiseks tuleb tasuda ettemaksu 100 eurot eluaseme ja 100 eurot auto eest. Kui nad minuga ühendust võtsid, siis ma otsustasin täpsustada, kas selles küsimuses on kõik korras,“ rääkis Natalja.

Boikod ärritas selline jutt äärmiselt ja ta teatas, et tema grupil ei ole mingisuguseid rahasid. Ehkki Balan pidi grupile tingimused teatavaks tegema, väitis Boiko, et kuuleb asjast esimest korda. „Ma helistasin Petrile, kes ütles, et muretseda pole vaja, sest neil inimestel on raha,“ rääkis Natalja, kes teatas ukrainlastele, et loobub nende teenetest ja soovitas tagasi pöörduda. Olukord lahenes kuidagiviisi ja grupp suundus Tallinnasse.

„Nad saabusid hommikul, praamini oli veel aega ja ma tahtsin inimestega kohtuda, et neile kõike selgitada. Kuid Andrei peitis sõna otseses mõttes nad minu eest ära. Nad peatusid kusagil linna ääres, ta sõitis ise sadamasse ja ostis piletid, ehkki mina oleksin saanud neile odavamalt ja näitas inimesi vaid poolt undi enne praami lahkumist. Jutuajamine oli keeruline, ma püüdsin neile selgitada, helistasin Soome, kus leppisin kokku, et nad võetakse vastu 50eurose ettemaksuga. Nõustuti nad sõidutama marjakohta, mis asub Helsingist 350 kilomeetri kaugusel, 20 euro eest inimese kohta, kuid nad ütlesid, et ei hakka maksma ja soomlasest peremees teatas, et ei võta neid,“ selgitas Natalja.

Kui grupp jõudis Soome, pakkus Krasikova oma sõnul neile abi, kuid Andrei ütles sellest pakkumisest ära. „Neid aitasid seal kõik. Kohalikus kaupluises anti tasuta süüa, majutuse eest nad ei maksnud. Aga pärast sõitsid nad ootamatult minema, hüvasti jätmata ja tänamata. Siit tekkiski see uudis kadunud grupist, sest soomlased ei saanud aru, kuhu inimesed ühtäkki said. See pole mingisugune salapärane kadumine vaid tavaline inimlik matslus.“

Samas rääkis Krasikova, et ta on Boikolt mingisugust raha ikkagi ettemaksuna saanud ja lubas selle tagastada. Ehkki mingisugust selget lahendust tal raha tagastamise viisi suhtes anda ei olnud.

Loo kokkuvõtteks võib öelda, et ukrainlased ei kadunud mitte kuhugi, nad otsisid võimalust kuhugile haakuda ja ikkagi jääda Soome tööle. Kolm eestlast ühinesid grupiga juhuslikult ja nendel pole üldse mingisuguseid muresid. Ettevõtjad kavaldasid üle ja keerasid asja nii segaseks kui aga vähegi andis. Pahatahtlike nn tööeksurssioonide korraldajate eest pole mitte keegi kaitstud, mistõttu soovitame kontrollida ettevõtet puudutavat teavet juba enne reisile minemist.