:format(webp)/nginx/o/2020/10/26/13435796t1h4758.jpg)
/nginx/o/2017/07/23/6919745t1h8392.jpg)
Mustamäel telliskividest tornmajas elab juba aastaid Soomest pärit leiutaja Johannes Väänänen, kes ütleb, et just tema on moodsa nutitelefoni leiutaja. Ta mõtleb tihti, kas ta tegi sellega inimkonnale karuteene.
Mustamäe leiutaja: mina olen moodsa nutitelefoni looja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui Apple asutaja Steve Jobs esitles 2007. aastal esimest iPhone’i, oli mu esimene reaktsioon, et kurat, see on minu telefon,» räägib Väänänen (42).
Just hiljuti kümnendat juubelit tähistanud esimest iPhone’i peetakse tõeliselt läbimurdeliseks nutitelefoniks, millel oli suur puutetundlik ekraan ja mis töötas nagu kaasaskantav arvuti.
«Mind võib tänada selle eest, et inimesed põevad nutitelefoni sõltuvust, et nende keskendumisvõime on drastiliselt langenud,» jätkab Väänänen mõnevõrra irooniliselt.
See kõik kõlab nagu jabur suurusehullustus, kuid ometi ei praali ta niisama. Tema pöörane teekond esimese nutitelefoni leiutamiseni sai alguse sajandivahetusel, mil Soome mobiiliäri, eesotsas Nokiaga õitses täiega.
Tahtis telefoniga internetti
Me kohtume leiutajaga tema Mustamäe korteris, kus ta elab juba 6 aastat. Tema uhke 300-ruutmeetrine korter kõrgub läbi kahe korruse ja tema köögiaknast avaneb Mustamäe kohta tavatult hea vaade kesklinnale ja merele.
Eestisse kolis Väänänen seitse aastat tagasi, eeskätt seetõttu, et talle meeldis siinne väikeettevõtja sõbralik maksusüsteem. Mees peabki end juba poolenisti eestlaseks. Ta räägib soravat eesti keelt muretu soome aktsendiga.
«Tegelikult see nutitelefoni tegemine algas sellest mõttest, et telefoniga peab saama tulevikus internetis käia,» meenutab Väänänen. «See aga tähendas, et ekraan peab suur olema, nuppe peab vähe olema.»
Aasta oli 2000 ja Nokia oli äsja lansseerinud oma legendaarse nuputelefoni 3310. Näpuviipele alluvad ekraanid olid toona ulme. Olid küll nn pihuarvutid ehk palmid, millele võis käsklusi anda plastipliiatsiga toksides, kuid korralikult toimiva kasutajaliidesega puutetundlikku tehnoloogiat ei olnud.
Interneti kasutamine piirdus vaid WAP teenusega, mis tähendas paari tekstirida ekraanil ja postmargi suuruseid pilte. Toona 25-aastane Väänänen tahtis luua mobiiltelefoni, millega saab mõnusalt internetis surfata nii nagu tavalise koduarvutiga. Lisaks oli tal ettekujutus, et kui telefoni käes üles-alla liigutada, siis samal ajal liigub ka kursor ekraani peal.
Kokkuvõtvalt: Väänänen räägib Mustamäe korteri köögilaua taga, et tal oli juba 17 aastat tagasi selge, missugune uue generatsiooni nutitelefon olema peab. Ta ei jäänud pelgalt unistama, ta asus otsima võimalusi, kuidas oma visioon realiseerida. «Ma tahtsin oma telefoniga maailma vallutada, et kõik minu leiutist kasutaks.»
Kole ja paks, aga puutetundlik
Nokia oli sajandivahetusel Soome kõige võimsam ettevõte ja suurim mobiilitelefonide tootja maailmas. Kui firma aina kasvas, tundus mõnele ärksamale, et Nokias on võimu haaranud keskastme mänedžerid, kes oma mugavusega takistavad tõeliselt innovaatiliste telefonide leiutamist.
Seetõttu otsustas näiteks toonane Nokia asepresident Jyrki Hallikainen firmast lahkuda ja luua uus ettevõte Microcell, mis pidi hakkama suurtele tehnoloogiafirmadele telefone tootma. Ta võttis Nokiast kaasa 100 helgemat tark- ja riistvara arendajat.
Väänänen ise töötas sel ajal ühes Oulu tarkvaraettevõttes programmeerijana. Töö kõrvalt oli ta väga esialgse prototüübi oma telefonist valmis teinud ja läks tutvuste kaudu Jyrkile näitama. «Talle see väga meeldis ja me lõime käed.» Sündis Microcelli tütarfirma MyOrigo, mille julgeid ettevõtmisi ja katsetusi Microcell esialgu lahkesti finantseeris.
«MyOrigo äriidee oli selline, et teeme tuleviku mobiiltelefoni, aga me ei võta müügi ja turunduse koormat enda peale. See oleks nõudnud sadu miljoneid eurosid. Meie eesmärk oli seade valmis ehitada ja disainida, seejärel maha müüa,» räägib ta.
Algas meeletu arendustöö, mida Väänänen kirjeldab kuni väga tehniliste detailideni oma inglisekeelses raamatus The Smart Device. Paari aastaga kasvas MyOrigo enam kui 100 töötajaga tehnoloogiafirmaks, mille üks juhte oli Väänänen. «Ma ei teadnud ärist ega juhtimisest midagi.»
Seetõttu oli aegu, kus asjad ei õnnestunud sugugi. Kui firma sai üha rohkem investeeringuid ja töötajate arv tõusis, kaugenes Väänänen sotsiaalsetest normidest, läks pidevalt kolleegidega tülli, tarbis ohtralt alkoholi ja laristas raha kallites restoranides.
Kõige kiuste valmis aga 2002. aasta alguses MyOrigo prototüüp MyDevice, esimene tänapäevane nutitelefon, millel oli näppudega kasutatav puutetundlik ekraan, mobiilse veebi kasutamise ja äppide allalaadimise võimalus.
Lisaks oli MyDevice’il tehnoloogia, mida Väänänen kutsus «peegeldamiseks». See tähendab, et telefoni oma peos üles-alla või paremale-vasakule kallutades liikus ka veebileht ekraanil. Kui tänapäevaste nutitelefonidega saab sirvida näpuga, siis MyDevice nõudis kallutamist.
Selle jutu peale ta toobki teisest toast suure karbi ja võtab sealt telefoni välja. Kindlasti pole MyDevice nii sujuv ja kena väljanägemisega kui esimene iPhone. Kuigi ekraani puutetundlikkus on veidi kange, töötavad kõik nutitelefonile omased funktsioonid vägagi hästi.
«Kõik ütlevad täna, et see on nii paks ja näeb kole välja, aga tasuks mõelda selle peale, et me tegime selle juba 2002. aastal,» räägib leiutaja. Esimest MyDevice toodeti umbes paar tuhat tükki. Plaanis oli tootmist alustada ka Eestis Elqoteci (praegune Ericsson Eesti) tehases, kuid selleni siiski ei jõutud.
/nginx/o/2017/07/23/6919749t1he6e6.jpg)
Kohtumine Steve Jobsiga
Kui prototüüp sai valmis, tuli see mõnele suurtootjatele maha müüa. MyOrigo tiim kohtus absoluutselt kõigi toonaste kõvemate mobiiliäri tegijatega: Nokia, Samsung, Siemens, Philips, Ericsson, Motorola ja Sony Ericsson. «Reaktsioon oli igal pool sama. Firmade tegevjuhid vaatasid meie toodet ja olid vaimustuses. Nad ütlesid, et tahavad alustada koostööd ja sõlmime lepingud.»
Edasi põrkus MyOrigo aga kõikjal probleemiga, mis inglise keeles kannab väljendit Not Invented Here (tõlkes – pole meie leiutatud). Väänänen selgitab seda nii: «kui kuskilt metsast tuleb minusugune vend ja ütleb näiteks Siemensi tehnoloogiatiimile, et mul on siin toode, mida teie ei suuda iialgi ise valmis teha, siis mis sa arvad, kas nad hakkavad aplodeerima ja võtavad minu toote? Kindlasti mitte. Nad jääks niimoodi tööta.»
Seetõttu oli tavaline, et pärast ettevõtte juhi heakskiitu hüppas kuskilt välja mõni insener, kes hakkas pisiasjade kallal võtma. «Näiteks Nokia juures toimusid meil nädal aega ülekuulamised, 8 tundi päevas. Insenerid tõid keldrist tohutu paksu raamatu ja hakkasid pärima, et kas meie telefon toetab neid ja neid standardeid. Kuna meie telefon oli revolutsioon, siis loomulikult see ei toetanud vanu WAP ja MMS standardeid.» Alati suutsid aga insenerid tippjuhtkonda veenda, et asi katki jääks.
Leiutaja sõnul imestasid Nokia «poisid», et miks peaks keegi tahtma üldse sõrmega ekraani määrida. «Nad rääkisid veendunult, et nad on puutetundlikku ekraani juba 10 aastat uurinud ja see ei hakka mitte kunagi tööle.»
Praegu on Väänänen veendunud, et sellise suhtumise tõttu algas ka Nokia allakäik. Olulisem langus tuli muidugi tunduvalt hiljem kui Apple ja teised ettevõtted algatasid nutitelefonide revolutsiooni.
Teisalt nõustub ta ka sellega, et puutetundlik ekraan võis 2002. aastal veel väga harjumatu ja kahtlane asi olla. Nuppudega mobiil oli oma aja tipus. «Kõik kasutasid seda ja pidasidki seda parimaks ja mugavamaimaks tehnoloogiaks.»
MyOrigo tiim läks 2002. aasta kevadel külla ka Apple’ile. Kohtumine toimus ettevõtte Cupertino peakontoris. «Meie mõte oli lihtsalt, et käime sealt korraks enne tagasilendu läbi. Meie prioriteedid oli tegelikult absoluutselt mujal. Apple polnud toona veel mingi telefonitootja ega sellises super-staatuses nagu nüüd.»
Kui Väänänen oli Apple’i kasutajaliidese tiimile MyDevice’i 10 minutit tutvustanud, astus sisse Steve Jobs. «Ta ei tervitanud kedagi. Ta võttis meie telefoni kätte ja hakkas toksima. Tundus, et ta oli eriti huvitatud lehitsemisest. Ta muudkui swipe’is. Ta ütles, et see ei ole väga täpne. Selles mõttes oli tal õigus, see polnudki iPhone 7 tasemel,» naerab Väänänen.
Jobs paistis nutitelefonist huvitatud olevat. Küsimusele, kas Apple plaanib tulevikus telefoni leiutada, vastas ta eitavalt. «Me käisime seal ära ja kehitasime õlgu, mis seal ikka.» Nagu öeldud, oli MyOrigo teravik suunatud üldse mujale, toonastele tipptegijatele nagu Motorola, Ericsson ja Samsung.
Viimane võimalus Samsungiga
Samas oli 2003. aasta lõpuks enam-vähem selge, et MyOrigol ei õnnestu nutitelefoni maha müüa. Seetõttu otsustasid nad strateegiat muuta. Nad lõid 2004. aasta kevadel uue ettevõtte F-Origin, mis võttis eelmisest firmast kaasa tehnoloogia, osa arendustiimi ja patendid. Kui varem oli eesmärk müüa kogu telefon, siis nüüd prooviti müüa tehnoloogiat: eelkõige puutetundlikku kasutajaliidest ja mobiiliveebi.
Peagi hakkas terendama täiesti uus võimalus. Nimelt soovis tehnoloogiagigant Samsung, et F-Origin valmistaks neile oma tehnoloogia põhjal järgmise põlvkonna telefoni. Väänäneni tiim nägi seda suure triumfina ja soiku vajunud ettevõtmine sai taas uue hoo.
Ta meenutab üht seika, kui Samsungi esindajad neil Oulus külas käisid. Soomlased viisid nad linna parimasse restorani, kus joodi, nagu hiljem välja tuli, ligi 200 absindikokteili. «Hiljem kuulsin, et üks Korea mees jäi pärast seda värvipimedaks.»
F-Origin sai toona Samsungilt stabilliselt rahasüste, mis võimaldas neil tööd käimas hoida. Paari kuu pärast said nad telefoni esimese etapi valmis. Oli oodata järgmist kohtumist. Samsungi mehed pidid taas Oulusse tulema. Seekord aga kohtumine nii meeleolukas ei olnud.
Tegelikult oli aga see, mis juhtus, niivõrd jabur ja banaalne, et paneb Väänäneni siiani kukalt kratsima. «Samsungi tiim pidi meie kontorisse tulema, aga just sel kuradi päeval oli meie üürileandja otsustanud, et viskab meid välja, meil oli kolme kuu üür maksmata.»
Kontori uks oli paksu keti ja lukuga kinni pandud. Väänänen ja tema sõbrad tegid meeleheitlikult kõnesid ja üritasid ust lahti murda. «Samsungi mehed, ülikonnastatud, vaatasid kogu seda jama Oulu pakases 10 minutit ja kadusid siis.»
Väänänen üritas neile korduvalt seletada, et siin juhtus üks «selline väga imepärane soomelik asi», aga Samsung oli kliendi ja investorina igaveseks kadunud. Rahaülekanded peatati, F-Origini töö seiskus ja 2005. aastal läks firma pankrotti.
Telefon vastu seina
Kuna ettevõttel olid võlad üleval, müüs pankrotihaldur kogu F-Origini vara, mille hulka kuulusid olulisemad patendid ja tarkvarasüsteemid, 300 000 euroga ettevõtte USA turundustiimile. Väänänen ei suutnud nii palju pakkuda.
Veelgi enam, enne pankrotti olid nad oma telefoni koos tööpõhimõtete ja tarkvaraplatvormi kirjeldustega saatnud Apple’ile. Väänäneni sõnul oli see osa nende USA turunduskampaaniast, et kliente leida. «Apple tahtis seda infot põhjendusega, et nad kavatsevad puutetundlikku tehnoloogiat kasutada uue võimaliku iPodi juures.»
Väänänen kirjutab oma raamatu Smart Device viimases peatükis, kuidas ta 2007. aastal iPhone’i esitlust vaatas. Ta jõi suure koguse kalvadost ja viskas õhtu lõpuks oma MyDevice’i vastu seina. «See ei läinud katki. See kestab siiani, see on väga töökindel.»
Leiutaja räägib tagantjärele, et parim variant olnuks ikkagi koostöö Nokiaga. Seda takistas aga eelkõige see, et MyOrigo investor Jyrki Hallikainen ja Nokia pikaaegne tegevjuht Jorma Ollila olid tülli pööranud.
Mis puudutab aga Apple’it, siis kas Väänänen mõtles kättemaksule, kohtusse minekule? «Steve Jobs kasutas minu ideid ja tehnoloogiat, see on selge. Aga mina ei ole see mees, kes hakkaks kohut käima, eriti kui patendid ja tehnoloogiad müüdi pankroti kaudu USAsse. Kohtus käivad need mehed, kel on ainult üks ja ainuke leiutis. Mul on palju leiutisi ja suuremad asjad on alles ees,» lubab mees.
EESTI EKSPERTIDE ARVAMUSED VÄÄNÄNENI NUTITELEFONI KOHTA
Linnar Viik, IT-ettevõtja:
MyOrigot ja nende tehnoloogiat mäletan. Nad on nutitelefonide arengusse oma panuse andnud, kuid nad on vaid üks paljudest.
Tegelikult olid toona, 2000. aastate alguses, mitmed teisedki firmad nutitelefoni loomisele lähedal.
Soomlastest on muidugi kahju: nii Nokia kui ka Ericsson jäid kahjuks väga tõsisesse insenertehnilisse mõtlemisse kinni. Samas ameeriklased tõid turule seadme, mis ei töötanud nii hästi, aga oli ilus.
Tiit Tammiste, pikaaegne Eesti Telekomi juhatuse liige, praegune Levira juht:
MyOrigo esimene prototüüptelefon oli küllaltki inetu ja kobakas, eriti kui võrrelda seda toonaste pihuarvutitega (Palm), mida ma ise kasutasin.
MyDevice'i interneti kohta ütleks niipalju, et toona andmesidet ju polnud ja interneti kiirus oli väga väike, mistõttu see võis interneti kasutamine väga vaevaline olla.
Küll tean, et ka Nokial oli toona puutetundlik tehnoloogia varakult olemas, aga nad olid Nokia kommunikaatoriga nii hõivatud ja arvasid, et mingit puutetundlikku mänguasja pole vaja.
Peeter Marvet, internetiaktivist ja IT-spetsialist:
Kindlasti oli ka MyDevice'il innovaatiline kasutajaliides. Samas praegu tundub see kallutamisega hiire liigutamine muidugi jabur.
See oli aeg, kus paljud katsetasid pihuarvutite ja telefonide sidumist. Enamus ebaõnnestusid, aga Apple suutis luua seadme, mis ei olnud enam friikide mänguasi, vaid lihtsasti kasutatav ja ihaldatav.
MIDA VÄÄNÄNEN VEEL ON LEIUTANUD?
Blobo
Pärast MyDevice’i põrumist ei visanud Väänänen püssi põõsasse ning jätkas leiutamist. Näiteks ehitas ta 2005. aastal golfipalli suuruse mängukonsooli Blobo, mis on täis sensoreid ja mis tunneb ära liigutamised, viskamised ja pigstused. Seadmega on võimalik mängida pallimänge, vibulaskmist ja suusahüppeid.
/nginx/o/2017/07/23/6919759t1h3f99.jpg)
Neid müüdi omal ajal Soomes ja Hiinas 50 000 tükki. Soome televisioonis oli isegi saade, kus Bloboga mängiti. Väänänen ja tema tiim läksid konsooliga 2011. aastal ka Hiina turule (nimega iBall). Kuigi müüginumbrid olid Väänäneni sõnul head, ettevõtmine siiski ebaõnnestus.
BPMPro
Eestis olles on Väänänen tegelenud peamiselt asjade interneti ja meditsiinivaldkonnaga. Ta on välja töötanud sensori, mis võimaldab mõõta õlaoperatsiooni läbinud inimestel kui palju nende õlg tegelikult liigub. «Kui varem hindas arst seda oma silma järgi, siis mina töötasin välja digitaalse sensorisüsteemi.» Praegu on see kasutusel Inglismaal ja Saksamaal nimega BPMPro.
Sõjaväe Twitter
Väänänen on Eestis elades välja töötanud ka militaarotstarbelise raadiosaatja-andmesidesüstemi, mida ta ise nimetab sõjaväe Twitteriks. «Ma olen teinud modernse ja küberturvalise kommunikatsioonisüsteemi, mis on väga lihtne ja odav kasutada,» selgitas ta. Seda on testinud ka Kaitseliidu Saaremaa ja Harjumaa malevad.
/nginx/o/2017/07/23/6919761t1hdeeb.jpg)
Miks see aga oluline on? Näiteks praegu Eesti Kaitseväes kasutusel olev raadiosaatja Harris on Väänäneni hinnangul keeruline kasutada, lisaks on see kallis ega kata kogu Eesti pinda piisavalt hästi.