Tarmo Noop: euro «lõuna» hind

Tarmo Noop Foto: Pm

Parem maksta 0,5 protsenti aastaeelarvest Euroopa stabiilsusfondi kui kaotada üleöö 25–30 protsenti palgast, säästudest jms, kirjutab ASi A. Le Coq juhataja Tarmo Noop.

Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks ka majanduslikus mõttes! Selline oli president Lennart Meri üks tuntumaid lauseid, mille esimese poole laenas ta mõistagi Noor-Eestilt.

Mul ei olnud au isiklikult president Merit tunda, kuid proovin tõlgendada tema lauset praeguses majanduspoliitilises valguses. Ma arvan, et Lennart Meri mõtles ennekõike eestlaseks jäämist kultuurilises kontekstis ja eurooplaseks saamist Euroopa majandusega seotuse mõttes. Näoga Euroopasse vaatamine ja Euroopa majandusruumiga sidumine oli ja on tee, mida oleme käinud ja mis on toonud Eestile edu.

Ma arvan, et president Meri oleks tervitanud otsust lisaks ühtsele majandusruumile olla ka ühtse rahaliidu ehk eurotsooni liige –  tugevamalt kui euro ei saa meid miski Euroopaga siduda. Julgen isegi väita, et Meri loosung on tänasega tõeks saanud selle lause kõige sügavamas tähenduses (vähemalt selle loosungi teine pool).

Viimasel ajal on palju tähelepanu pälvinud euroala ja laiemalt kogu ELi majandusruumi käekäik. Tuleb välja, et lisaks saamisele peame me ka andma – Euroopa stabiilsusfondi –, ja paljud meist on hakanud küsima, kas sellist Euroopas olemist me tahtsimegi, kus tuleb midagi maksta? Miks meie peame kinni maksma (küll osaliselt 148 mln euroga viie aasta jooksul ehk 0,5% Eesti eelarvest) teiste riikide vastutustundetut raiskamist?

Tegelikkus on selline, et tasuta lõunaid pole olemas. Küsimus on vaid selles, mille eest me oleme valmis maksma ja kas makstava lõuna hind on meile kallis või odav.

Et sellest aru saada, peaksime aduma, mida tähendab maailma mõistes Eesti majandus. Toon võrdluseks Heinekeni, mis pole maailmas kaugeltki esimese suurusega õllefirma, mille käive on ligi kolm korda suurem Eesti riigi selle aasta eelarvest. Veelgi enam, iga keskmise suurfirma käive Euroopas ületab selgelt meie riigieelarvet. Samas on väga paljud Euroopa suurfirmad sattunud viimastel aastatel tõsistesse majandusraskustesse.

Loomulikult Eesti riigi eelarve ei tähenda veel kogu Eesti majandust, kuid see, kui lihtsalt ja kui kiiresti on Euroopa suurfirmad sattunud raskustesse, annab märku, kui lihtsalt ja kui kiiresti võib Eesti riik, kelle aastaeelarve on väiksem enamiku Euroopa suurfirmade omast, sattuda teatud välismõjude toimel raskustesse. Eestit võib maailma mastaabis võrrelda pisikese paadiga suurel merel, mille iga tõsisem laine võib ümber ajada.

See võrdlus on pädev ennekõike just oma rahasüsteemi kohta.  Meie import ületab selgelt eksporti. Enamik rahast, mille arvelt me oleme arenenud, on välismaist päritolu, ja ka enamik laene on meile antud eurodes. Raskustesse sattumine sellises olukorras tähendaks, et me ei suudaks hoida oma raha kurssi ja oleksime sunnitud seda devalveerima. Eesti väikese majanduse puhul, mis sõltub suurelt impordist ja Euroopa rahast ning majandusruumist, tähendab see enamusele kindlasti halba, mitte head.

Kui nüüd küsida, kumb on parem, kas omada eurot ja maksta 0,5% meie aastaeelarvest Euroopa stabiilsusfondi või omada krooni ja riskida sellega, et võime üleöö ja väga lihtsalt kaotada 25–30% või isegi rohkem oma palgast, säästudest jms, kuid mitte kulutustest?

Kas omada eurot, tekitades sellega välisinvestorites usaldust ning läbi investeeringute luues siia töökohti ja tõsta meie majandust – mis toob kaasa kokkuvõttes ka meie kõikide sissetulekute suurenemise? Või omada krooni ja hoida majandust turgutavaid investeeringuid «ettevaatlikus» positsioonis?

Ma tooksin siia juurde veel poliitilise riski. Mis iganes agressioon Eesti vastu on rünnak euro vastu ning tõenäosus, et meid aidatakse, on oluliselt suurem, kui meil on euro, mitte kroon, sest euroga on seotud enamik Euroopa suurriike.

Jah, ma tõesti arvan, et selle «lõuna» hind, mida peame maksma Euroopa stabiilsusfondi, on meile soodne, ning euroala liikmena pole me enam väike paat suurel merel, vaid pigem osa suurest laevast. See muidugi ei tähenda, et torm ei võiks laevale viga teha ja seda kallutada, kuid ma eelistaksin nii praegusi kui tulevasi torme majanduses üle elada pigem laevas kui väikeses paadis.

Ja lõpetuseks, ma siiralt ei usu, et eesmärgile saada eurooplasteks ( kuid jääda eestlasteks) oleks meil mingeid alternatiive. Olgem siis eestlased, aga saagem eurooplasteks ka majanduslikus mõttes!