/nginx/o/2011/03/16/539336t1h132c.jpg)
Kui Bob Dylan sel nädalal Pekingi Töölisgümnaasiumis esimese laulu lahti lõi, võis soovi korral ridade vahelt üht-teist välja lugeda küll. Kuid mitte seda, mida lootnuks leida Lääne liberaalid.
Tsenseeritud Dylan Hiinas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajal, mil maailma meeli hoiab pingul Hiina kommunistlikku režiimi kritiseerima kaldunud kunstniku Ai Weiwei salapärane kadumine, vältis Ameerika omaaegne juhtiv protestija hoolikalt kõike, mida poliitikaga võiks seostada.
Ja andis hambutu avalooga («Gonna change my way of thinking») mõista, et on muutunud oma mõtteviisi ja lähenemist maailma asjadele.
Jah, ajad need pole tõesti endised.
Kui aasta oli 1963, keeldus Dylan esinemast telesaates, kui tal üks lugu välja paluti jätta (kuna seda peeti olemuselt halvustavaks).
Hiinas esitas laulja võimude poolt eelnevalt kontrollitud ja heakskiidetud kava.
Näib et ka «Dylan ise» ei ole suutnud vältida niivõrd paljutallatud teed nooruslikust mässumeelsusest mõistliku ja vaikiva nõusoleku sadamasse.
Võib-olla on selline üleminek paratamatu? Avastas ju Dylani beebibuumerite põlvkond peagi, et flower powerile leidub ahvatlevaid alternatiive.
Woodstockist koju naastes ootas neid mugavam elu: taskukohasemad eluasemed ja vähem pinisevaid pensionäre. Kui järgmise põlvkonnaga võrrelda.
Kuid rõhutagem positiivset: Dylan otsustas küll mitte protestida, aga muusikalisest propagandast jättis ta Hiina režiimi igatahes ilma. Nii et selle eest peaks publik teda tänama.
Naabrid Põhja-Koreas saavad toidu alla ja toidu peale kuulata erinevas esituses selliseid palasid nagu «Meie juht on üle kõige» ja «Naispiirivalvurite marss».
Nimetatud lugude «revolutsioonilist entusiasmi», nagu Põhja-Korea uudisagentuur seda nähtust üllalt nimetab, et saa keegi eitada. Fiilingut on samas vähevõitu, võib mõni kriitik kurta.
Mõni võib siinkohal väita, et me ei saa ju oodata, et Dylan teeks ära töö, mis Lääne poliitikutel ja ärieliidil tegemata on jäänud.
Kuid ikkagi on hinges kaotusvalu ja nukrust, et protestilaulude vanaisa sellisel kombel tuulest viidud on.
Copyright The Financial Times Limited 2011.