Arved Breidaks: võistlus suurima maksualandaja tiitlile

Foto: Carofoto/SCANPIX

Ajakirjanik Arved Breidaks kirjutab, et maksupoliitikas on Eestis järg mõnevõrra käest läinud. Sõnades valitsuspoliitikud küll soovivad järgida eelarvepoliitikas kontratsüklilisust, kuid tegudega see kokku ei lähe.

Valimiskampaania ajal näis, et IRL ja Reformierakond võistlevad mõlemad suurima maksualandaja tiitli nimel, kuid valitsuslepingus on maksukärped lükatud esialgu turvalisse kaugusse. Siiski tuleb küsida, kas maksukärped on reaalselt Eesti majandusele vajalikud ning kas riigieelarve sõltuvuse suurendamine tarbimismaksudest on õige tee?

Kui varasematel valimistel on IRL ja tema eelkäijad suhtunud Reformierakonna maksukärpeplaanidesse pigem konservatiivse vaoshoitusega (kunagine Isamaaliidu hüüdlause «Maksudega ei mängita!»), siis tänavu haarasid konservatiivid ise lipu, et marssida sõtta Eesti väidetavalt kõrge maksukoormuse vastu.

Mõistlik oleks aga esmalt selgitada, kui kõrge on Eestis maksukoormus võrreldes ülejäänud Euroopa Liidu ja eurotsooniga.

Euroopa Komisjoni 2010. aastal avaldatud bülletääni «Maksustamise trendid Euroopa Liidus» kohaselt moodustas Eesti maksukoormus aastatel 1995–2008 keskmiselt 32,2 protsenti SKTst.

Veel madalam oli see näitaja Iiri­maal, Lätis, Leedus, Slovakkias ja Rumeenias (viimases madalaim – 28 protsenti). ELi praeguse 27 liikmesmaa keskmine maksukoormus oli neil aastail 39,3 protsenti ja eurotsooni 16 riigis keskmiselt 39,7 protsenti.

Vaatamata sellele, et 2009. aastal tõstis Reformierakonna ja IRLi eelmine valitsus kaudsete maksude kergitamisega Eesti maksukoormuse 36 protsendile, jäi see nii ELi kui euro­tsooni keskmisest tasemest endiselt allapoole.

Seega pole tõene rääkida Eestist kui kõrge maksukoormusega riigist, seda enam, et selleks aastaks ennustab rahandusministeerium üldise maksukoormuse alanemist 34,9 protsendile.
Sellegipoolest näib valitsusparteidele ja reale analüütikutele, et Eestis tuleks maksude alandamisega jätkata.

Eeskätt on neil pinnuks silmas tööjõumaksude (töötuskindlustus ja sotsiaalmaks) ning üksikisiku tulumaksu tariifid, mis uue koalitsioonilepingu kohaselt kuuluvad lähiaastatel alandamisele (välja arvatud sotsiaalmaks, millele kehtestatakse osaline ülemmäär). Kõik paistab rõõsa ja kena, sest kellel saaks olla midagi selle vastu, kui maksud alanevad. Või siiski?

Esiteks peaks küsima, mis on praegu valesti, et makse tingimata peaks alandama? Majandus kasvab tänavu ja ka lähiaastail ilmselt eurotsooni kiireimas tempos, nagu äsja avaldatud Ernst&Youngi majandusprognoosist selgus. Tööpuuduse kasv on sisuliselt peatunud, eksport ja välisinvesteeringud suurenevad. Mida maksude alandamine juurde annaks?

Kui Eestis kehtiks Soomega võrreldav 49-protsendine (astmeline) üksikisiku tulumaks või suisa 56 protsendi suurune, samuti astmeline tulumaks, nagu Rootsis, siis võiks maksuprotsendi üle ju arutleda.

Aga meie 21-protsendine ühetaoline tulumaks jääb ELi läinud aasta 37,5-protsendisest keskmisest tulumaksumäärast tublisti allapoole. Rääkimata eurotsoonist, kus üksikisiku tulumaksu keskmiseks protsendiks oli 42,4. Tõsi, Bulgaaria kümneprotsendine tulumaks on klass omaette.

Pealegi ei too tulumaksu planeeritav alandamine inimestele olulist rahalist kergendust. Näiteks 300-eurost palka teeniv inimene hakkab tulumaksu alandamise korral 20 protsendile saama kuus praeguse 258,23 euro asemel kätte 1,45 eurot rohkem. See on lisaraha, millega, nagu öeldakse, ära ei sure, kuid elada ka pole võimalik.

Seega tuleks kriitiliselt suhtuda valitsuse retoorikasse, mis rõhutab eesmärki jätta rohkem raha inimestele, kes ise teevad oma kulutamisvalikud. Suuremale hulgale palgatöötajatest jääb maksumäära alanemisest tõusev lisaraha peaaegu märkamatuks.

Seevastu siseturule orienteeritud ettevõtetele peaks otsus olema positiivne, sest pole kahtlust, et enamiku inimeste mikroskoopiline palgalisa kulutatakse tarbimisele. Eesti peale kokku moodustab see summa aga märkimisväärse lisaraha kaubandusele ja teenindusele, mis elavdab siseturgu.

Sealjuures ei maksa karta, et tulumaksu alandamisega treitakse riiki veel õhemaks, nagu opositsioon armastab viidata. Tegelikult riik ühe käega annab, et teise käega võtta, sest tarbimisele kulutatavalt lisarahalt võtab riik tarbimismaksudega oma jao tagasi. Erinevalt otsestest maksudest on tarbimismaksud Eestis ELi ja eurotsooni keskmisel tasemel ja näiteks toiduainete osas üle selle.

Tulumaksu alandamisega teeb valitsus panuse jätkuvalt suhteliselt kõrgele inflatsioonitasemele, mis Eesti riigieelarvet tõhusalt täita aitab – mida kõrgemad hinnad, seda rohkem laekub käibemaksu ja aktsiise.

Aga hiljutine eelarvekriis näitas, kui raske on valitsusel riiki juhtida, kui eelarve peamise sissetuleku moodustavad tarbimismaksud. Käibemaksu laekumise järsk ärakukkumine oli tollasele valitsusele nagu maksahaak, samas kui omavalitsused, kelle maksutulu lõviosa moodustab üksikisiku tulumaks, said soovi korral eesootavaks kriisiks ettevalmistusi teha.

Õigus on maksualanduse pooldajatel, kelle sõnul on üksikisiku tulumaksu osakaal riigieelarvest nagunii väga väike, mistõttu võib seda rahumeeli vähendada. Samas ei saa nõus olla sellise poliitika tulemusega, milleks on riigieelarve veelgi suurem sõltuvus tarbimismaksudest. See põlistab meie majanduses olukorra, kus elu saab olla kas väga hea või väga halb. Ühtlasi suurendab see survet tarbimismaksude tõstmiseks, kui häda jälle käes.

Maksukoormuse võrdsem jagunemine otseste ja kaudsete maksude vahel annab riigile vajaliku manööverdamisruumi, kuid uus valitsus on sellest vabatahtlikult loobumas.

Reageerimisruumi jääb vähemaks ka töötukassal, sest koalitsioonilepingu kohaselt kuuluvad töötuskindlustusmaksed vähendamisele. Paraku on siingi risk astuda tulevikus sama reha otsa, millega kord on otsaette sirakas juba saadud.

2005. aastal vähendas valitsus töötuskindlustusmakseid, kui paistis, et töötukassa reservid on ebamõistlikult suureks paisunud. Aga nagu hiljem selgus, jäid reservid siiski väikseks, et täita ka masu ajal kõiki võetud kohustusi. Kõige halvem oli see, et valitsus jättis majanduse kõrgpunktis maksud kogumata ning otsustas tariife tõsta siis, kui ettevõtted ja töövõtjad olid juba niigi raskesse seisu sattunud.

Näib, et ajalugu on kavas selles osas korrata või usutakse valitsuses, et majanduslangused on möödanik.

Maksupoliitikas on Eestis järg mõnevõrra käest läinud. Kuigi valitsuspoliitikud soovivad sõnades järgida eelarvepoliitikas kontratsüklilisust, ei taha sõnad tegudega väga hästi kokku minna.

Kontratsüklilisus tähendaks maksupoliitikas, et majanduse tõusuaastatel valitsus pigem suurendab maksukoormust, et koguda raha reservi ja hoida majandust ülekuumenemise eest. Langusaastatel on sellise poliitika järgimisel võimalik makse pigem alandada või tõstmata jätta, et ajal kui erasektor kiratseb, anda riiklike tellimustega äritegevusele hoogu ja tööpuudust ohjes hoida. Ütleb ju Eesti vanasõnagi, et rege rauta suvel, vankrit paranda talvel.

Nii Saksamaa, USA, Ühendkuningriik kui ka mitmed teised kõrge maksukoormusega riigid on seda teinud ja tulevad masust välja väiksemate kaotustega, kui Eesti koges.

Valitsusparteide praktika selle mudeli järgimist aga ei kinnita, sest nüüd, kus majandus on kriisist toibumas ja kasv on saavutatud, on võetud selge kurss maksude alandamisele. See tähendab, et uue kriisi puhkedes tuleb makse taas tõstma hakata.

Hinnang, et Eesti tööjõumakse tuleb alandada, sest need on ülemäära suured, ei ole päris õige. ELi 27 liikmesriigi tööjõu keskmine maksukoormus oli aastatel 1995–2008 keskmiselt 36,5 protsenti, Eesti vastav näitaja oli 33,7 protsenti ehk jäi keskmisest allapoole.

Pilt muutub, kui kitsalt tööjõu maksude asemel võrrelda kogu kulu, mida tööandja inimeste palkamisel kannab. 2006. aastal oli Eurostati andmeil Eesti tööjõu keskmine hind tunnis 5,5 eurot, samas kui ELi keskmine moodustas 19,85 eurot ja vanades liikmesriikides isegi 25,79 eurot. 2008. aastaks tõusis Eesti tööjõu tunnihind keskmiselt 7,51 eurole, kuid paraku puudub võrdlusena ELi keskmine statistika.

Nii või teisiti on klaar, et maksude alandamine ei ole Eesti majandusele sedavõrd oluline küsimus, kui valitsusparteid armastavad rõhutada. Pigem kuuldub ettevõtetest, et probleemid on oskustööjõu puudusega, mis takistab neil arengut, kuigi küllap keegi ei ütleks ära väiksemast maksukoormast.

Kuid kihutamine madalate maksude kiirteel, nagu ütleb Andrus Ansip, ei pruugi olla ohutuim viis Eesti elu edendamisel, sest suurel kiirusel võib ka väikseima eksimuse hind olla väga kõrge.