Tasub teada: milliseid riideid kandes pead suvel õues töötades vastu

Foto: panthermedia.net / Craig Robinson

Randa päevitama minnes kasutame üldjuhul päikesekaitsekreemi, et vältida päikesepõletuse teket, ent sama põhimõtet - kaitsta nahka päikesekiirguse eest – peaksid jälgima ka need, kes töötavad suviti õues.

Tööandja peab töökeskkonna riskianalüüsi tehes tuvastama kõik töökeskkonna ohutegurid, sealhulgas õues töötamise korral kokkupuute UV-kiirgusega, kirjutab tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Piret Kaljula Tööelu ajakirjas. UV-kiirgus võib õues töötajatele põhjustada põletust ning pikemas perspektiivis nahavähki, mis tähendab, et tegu on ohuteguri ja tõsise probleemiga.

Unustada ei saa ka päikesekiirguse kokkupuute aega ehk kui suure osa tööajast peab inimene õues viibima. Kuna päiksekiirgus on tugevaim vahemikus kell 11–15, tuleks tähelepanu pöörata neile töötajatele, kes viibivad õues just sel ajavahemikul, näiteks lasteaiaõpetajad. Kui on selge, et inimese tervis võib saada ohuteguriga kokkupuutes kahjustada, tuleb võtta kasutusele meetmeid selle kahjuliku mõju vältimiseks.

Kaitse põletava päikese eest

Kaljula rõhutab, et kaitseks päikesekiirguse eest võib kasutada kreeme, aga tuleb arvestada, et see kaitseb nahka ainult siis, kui seda nahale määritakse. Ehk kui kreem on autos olemas, aga seda varahommikul tööd alustades peale ei määrita, sest päike veel ei paista ja pärastlõunal ei ole enam mõtet kreemitada, sest tööpäev saab kohe läbi, ei ole kreemist mitte mingit kasu.

Kreemi kasutamisel tuleb arvestada, et kaitse saadakse juhul, kui nahale kantakse kreemi korralikult - kogu keha katmiseks vajalik kogus võib ulatuda kolmandikuni väiksemast kreemipudelist. Kreemi tuleb nahale uuesti kanda enamasti iga kahe tunni tagant. Arvestada tuleb ka sellega, et higistamine vähendab kreemi toimet.

Töötamiseks pikad ja heledad riided ning müts

Teiseks heaks meetmeks on pikkade, aga kergete riiete kandmine. Riided peaksid olema heledat värvi ning pikkade varrukate ja säärtega, et nahk oleks võimalikult suures osas kaitstud, soovitab Kaljula. Kindlasti peaksid riided olema naturaalsetest materjalidest (puuvill, lina) või siis spetsiaalsetest hingavatest materjalidest. Hea oleks, kui riided ei oleks liibuvad, sest see ajab higistama. Masinatega töötamisel (tee- ja haljastustööd jm) tuleb arvestada, et riided ei oleks liiga laiad, sest need võivad takerduda masinate liikuvate osade külge ja põhjustada tööõnnetusi.

Pikkade ja heledate riiete kandmine on tõhusaks ennetusmeetmeks ka puukide levitatavate haiguste vastu. Loodusesse või haljasalale tööle minnes tuleks selga panna pikkade varrukate ja säärtega heledad riided, mille varrukasuu on näiteks kummiga suletud ning sokid püksisäärte peal, siis ei saa puugid pugeda riiete alla. Samuti paistab tume putukas heledate riiete pealt kergemini silma. Suviste tööriiete hulka kuulub ka müts.

Ärme unusta ettekandjaid

Kui ilmad soojenevad, hakatakse avama välikohvikud, kus ilusa ilmaga on mõnus istuda. Kui mõelda seal töötavate ettekandjate peale, siis enamik nende tööst on seotud käimisega. Näiteks mõõtis üks ettekandja vahetuse jooksul läbitud vahemaaks 17 kilomeetrit, kirjeldas Kaljula. Tegu on korraliku füüsilise koormusega nii jalgadele kui ka seljale. Selleks, et pikk kõndimine oleks talutav, peavad selleks olema sobivad ja mugavad jalanõud. Neil on seismisest ja liikumisest tulenevate vaevuste ära hoidmiseks:

• kannarihm (kui tegu ei ole kinnise jalanõuga),
• kontsa kõrgus 2-3 sentimeetrit,
• tallavõlvi tugi.

Kui töö toimub välikohvikus ehk õuetingimustes, tuleb jalanõude soetamisel sellega arvestada. Näiteks kui tee välikohvikuni kulgeb mööda tänavat või munakiviteed, peavad jalanõud oleme piisavalt paksu tallaga, et teel olevate kivikeste peale astumine valus ei oleks. Kindlasti peab jalanõudel olema kannarihm, kui tegu ei ole kinniste jalanõudega, sest lahtise kannaga jalanõudega on komistamise oht suurem. Kui ettekandja kukub koos lauda viidavate jookidega, saab ta ilmselt lisavigastusi katki läinud klaasist või talle peale loksunud kuumast kohvist.