Taal lubab minna Euroopa kohtusse

Olari Taal Foto: Mihkel Maripuu

Ettevõtja ja ekspankur Olari Taal ütles, et kui ka riigikohtust ei õnnestu saada süütusetõendust, kaebab ta asja edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

Lahing käib selle nimel, kas Daiwa afääri autorid tohivad olla pankurid. Taal vaidlustas ringkonnakohtus otsuse, mis andis talle vaidluses finantsjärelevalvega vaid osaliselt õiguse. Tallinna ringkonnakohtu referent Evelin Haravee ütles, et kohus jättis Taali apellatsioonikaebuse rahuldamata.

«Kui teine kohtulahend ei ole õige, lähen riigikohtusse,» ütles Taal. «Olen otsustanud ja advokaatidega läbi rääkinud, et kui ka riigikohtust õigust ei saa, lähen Euroopa kohtusse.»

«Küsimus on põhimõttes,» kinnitas Taal. «Mulle terendub, et tegu on ametnike omavoliga, bürokraatliku süsteemi ringkaitsega. Kes siis veel kui mitte mina, kel on pisut raha, hakkab sellele vastu?»

Taali esimese astme kohtukulud oli 400 000 krooni, sellest 50 000 krooni peab hüvitama riik. «Tavainimene ei saagi sellele vastu hakata, sest see läheb kohutavalt palju maksma,» lausus Taal.
Taali ja finantsinspektsiooni vaidluse tuum peitub nüüdseks juba peaaegu 14 aastat tagasi juhtunud nn Daiwa afääris. Selles Eesti panganduse ühes kurikuulsamas episoodis tagas Hoiupank oma töötajate laenu panga aktsiaemissiooni väljaostmiseks. Taal oli siis Hoiupanga juhatuse esimees.

Kolm aastat tagasi tahtis Taal olla investeerimisfirma Eften Capital rahaturufondi nõukogu liige. Finantsjärelevalve saatis seepeale nii Taalile kui ka Eftenile kirja, milles viitas kunagisele afäärile. Finantsinspektsioon leidis, et kuna Taal on Hoiupanga juhina andnud valeandmeid, ei sobi ta fondi nõukokku.

Taal kaebas asja kohtusse. Halduskohus leidis, et finantsinspektsioon rikkus süütuse presumptsiooni, väites oma ametlikus kirjas, et Taal on Daiwa afääri ajal toime pannud mitu õigusrikkumist.

«Finantsinspektsioon hindab fondivalitseja tegevusloa menetlustes taotlejate juhtorganitesse kuuluvate isikute vastavust seaduse nõuetele,» ütles finantsinspektsiooni juhatuse liige Andres Kurgpõld. «Selline suhtlemine toimub eesmärgiga välja selgitada tõde.»

«Kuna tulevase fondivalitseja nõukokku kuulus Olari Taal, kes oli nn Daiwa afääri ajal Hoiupanga juhatuse esimees, siis Taali seaduse nõuetele vastavuse hindamiseks tuli muu hulgas täpsustada nimetatud sündmuse detaile,» lisas Kurgpõld. «Enne asja sisulist alustamist kutsus Eften aga Olari Taali nõukogust tagasi.»

Intervjuu Olari Taaliga:

Olari Taal, mida te ringkonnakohtusse minnes taotlesite?

Minu taotlus on lihtne: ametnik nii käituda ei tohi. Meie taotleme, et Kurgpõllu kiri mulle ja Eften Capitalile tunnistataks seadusevastaseks.

Ühesõnaga, te tahate olla Eften Capitali nõukogus?

Finantsinspektsioon esmalt keelas mul olla nõukogus ja hakkas hiljem keerutama ja vassima, et nad ei keelanud mul olla Eften Capitali nõukogus. Et nad ainult ütlesid, et nad hakkavad uurima, kas ma sobin nõukogu liikmeks. Ega ma ei tahtnud olla nõukogus, ma pidin seda olema fondi omanikuna. Praegu on fond likvideeritud ja ma ei saagi nõukogusse kuuluda.

Enamikule lugejaist ei ütle «Daiwa afäär» mitte midagi.

Mõned asjad oleks toona pidanud tegema teisiti. Toonastes oludes, toonaste teadmistega – kahjuks ei olnud see võimalik.

Mida teeksite praegu teisiti?

Kui börs kukkus ja olime sunnitud välja ostma 1,5 miljonit aktsiat, siis oleks pidanud selle kohe deklareerima nii Eesti Pangas kui ka Hoiupanga nõukogus. Aga meil olid nõukoguga kohutavalt halvad suhted. Nõukogu oli Swedbank, kes 1997. aasta juulikuus oli meie seljataga teinud keskpangaga tehingu, suurendades oluliselt oma osalust.

Kõikidel pankadel oli sel ajal kapitalipuudus, tahtsime minna Stockholmi börsile, sest see on selle kandi kõva börs. Emissiooni korraldaja oli juba valitud, kuid nõukogu koosolekul ütles Swedbanki esindaja, et nad teevad selle ise ära. Poolteist kuud tegelesid ja siis ütlesid, et ei suuda emissiooni läbi viia.

Heleniuse firma võttis siis emissiooni korraldamise üle. Me jäime kuu aega hiljaks; kui emissioon oleks toimunud septembris, siis poleks probleeme tekkinud. Emissioon oli kuu aega hiljem ja kukkus «musta reede» peale. Daiwa laenu kohta oli advokaadibüroo Lepiku ja Luhaääre arvamus, et võime seda teha, aga ilmselt panid nad mingi asjaga mööda.

Kas keskpangale teatamata jätmine on ka finantsinspektsiooni etteheidete peamine argument?

Teatamata jätmine langes põhiosas sellesse aega, kui mind enam pangas ei olnud. Nende arusaama järgi olin pangas

23. aprillini 1998, aga ma olin jaanuari algusest pangast ära ja 27. jaanuarist siseminister. Mulle saab ette heita ühtainsat kirja, mille saatsin 23. detsembril 1997. Mina kui Olari Taal teadsin, kes on aktsiate ostu taga, mina kui Hoiupanga juhataja ei pidanud teadma, kes on asja taga. Nii ma neile kirjutasingi. See ei olnud päris korrektne.

Kui palju te Daiwa afääriga raha kaotasite?

90 protsenti oma rahast. Kui Marcel Vichmann kohtuasja osaliselt võitis, siis ta pakkus mulle raha tagasi. Aga ma ei võtnud. Sada miljonit on minu jaoks väga suur raha, aga mul on parem elada selle teadmisega, et ma ei ole raha vastu võtnud. Sest muidu mul ei ole mingit õigust öelda, et ma mängisin ausat mängu.

20–30 miljonit krooni jäi mul alles, aga sellest ei olnud midagi lahti, sest suutsin end üles töötada enam kui saja miljoni peale enne kriisi, ja jälle kaotasin poole. See on üks osa sellest, kui sa ei ole geenius.