Tallinna külje all Laagris elava Vaido Liivamägi võit mullusel veinikonkursil sai tema visiitkaardiks - iga sõber ootab meest nüüdsest külla omavalmistatud veiniga.
Kuidas koduvein sai Eesti mehe visiitkaardiks
«Käisime maal vanaisa juures, kus samas majas elas ka vanaonu, kes tegi tol ajal väga head õuna-pihlaka veini, millest jäid väga head nooruspõlve mälestused,» meenutas Vaido Liivamägi Harju Elus.
Ajani, mil mees ise esimese veini käärima pani, läks veel kaua aega. See juhtus viis aastat tagasi, kui abikaasa ostetud stardipaketiga valmis vein, mida mees nimetab tagantjärele «veinikontsentraadiks». «See oli mustsõstrast ja nii vänge, nagu oleks kannujoogi kontsentraat,» muigas ta.
Järgmised katsetused olid juba veini moodi ning ühel hetkel tekkis Liivamäel julgus oma veine konkurssidele saata. Mullu Haapsalu koduveini konkursil võitis tema arooniavein ka peaauhinna. Pärast konkursivõitu tekkis tema tutvusringkonnas suur elevus ning nüüd on tegu juba nõudlusega – kui kellelegi külla minnakse, on sõbral juba vaikiv ootus, et külakostiks tuuakse mõni omavalmistatud vein.
Veine teeb Liivamägi kõigest, mida maakodu aed pakub. Üheks lemmikuks on arooniamari, mis annab veinile vajaliku kuivuse ja mõrkjuse. Teine on vana hea mustsõstar, mis on siinseid veinimeistreid ikka inspireerinud.
Üks oluline asi, mis otsustab veini headuse, on ilm. Näiteks mullu oli Eestis vähe päikest ja palju vihma. Kuigi marjad ja õunad silma järgi kasvasid suureks, olid need maitsetud ja vesised ja ka veinid tulid kehvemad. Mullu oli mehel plaanis ka tikriveini tegemist proovida, aga saak oli nii kehv, et sellest jätkus vaid lindudele, kes vähesed pisikesed marjad põõsastelt ära nokkisid.
Eestis tuleb teha seguveine, leiab Liivamägi. «Siinsed marjad pole ikkagi viinamarjad, kus pisikesed nüansid mõjutavad maitset, näiteks pinnas, kus viinamarjataim kasvab. Aga eks see ole ikkagi igaühe fantaasia ja oskuste teha, kuidas ja millest,» lausus ta.
Loe pikemalt Harju Elust.