Küsi ühelt Detroidi autotööstuse bossilt turuosa kohta, ja ta peab sulle pika loengu: kuigi teise linnaserva poisid võivad seda tähtsaks pidada, loeb täna tegelikult vaid kasum. Aga küllap on Fordil ikka tore tunne, et vana rivaal GM märtsis koduturul tolmupilve maha jäeti.
On ju kunagine automaailma valitseja tervelt kaheksa kümnendit «kindrali» tuules pidanud sõitma.
Tõsiasja, et GM märtsis teisena finišijoone ületas – edestades turtsuvat Toyotat – võib kirjutada mõõdukate kliendisoodustuste ja sõidukiparkide suhteliselt kesise nõudluse arvele. Ühesõnaga: see ei pruugi nii veel jääda.
Kuid see, et need kaks üksteisest ratta alt lendava kivi lennuulatusse on sattunud, on juba iseenesest suursündmus. Ja kujutab endast monumenti Fordi ärkamise toonud Alan Mulallyle ning tunnistust sellest, et GMilt võttis pankrot siiski hoo maha.
Olles 13 aastat jutti turuosa kaotanud, võitis Ford mõlema viimase aastaga ühe protsendi tagasi – kokku siis kaks.
Katastroofilisel 2009. aastal kukkus GMi jaemüük 28 protsenti ehk kaks korda rohkem kui Fordil. 2010. (ja helgemal) aastal kasvas GMi müük alla 2 protsendi, Fordi oma aga ligi 17 protsenti.
Muljetavaldavale märtsile vaatamata võis Ford endale 2011. aastaks praegusega võrdseid või isegi suuremaid aktsiatulusid ennustades siiski üle pakkuda – võttes arvesse kütusehindade hiljutist lennukat tõusu.
Kuigi Ford on mudelivalikut kõvasti muutunud, on ta USAs hetkel esirinnas peamiselt pikapitega. Fordi osa väikeautoturust on kolme neljandiku võrra väiksem kui pikapite turuosa.
Lisaks sellele mängib Põhja-Ameerika nüüd Aasia kõrval teist viiulit. Ja Aasias on GM kõvem.
Aga vaatamata kõigele jääb mulje, et möödujal on hoog sees. Ja et põhirõhk hakkab kalduma sellesse Detroidi serva, kus seisab Fordi peakorter.
Copyright The Financial Times Limited 2011.