Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/04/05/552037t1h2800.jpg)
Rootsi üritab Jaapani Fukushima tuumakatastroofi kiiluvees lahendada probleemi, mis juba pikemat aega maailma aatomienergiatööstusele peavalu on põhjustanud.
Pärast kolm aastakümmet kestnud plaanimist esitati ametlik avaldus ehitamaks alalist üliohtlike tuumajäätmete hoidlat.
Kui plaanid heaks kiidetakse, saab Rootsist esimene paik maailmas, kus kasutatud tuumakütust maha matma hakatakse, kuniks see enam elule ohtu ei kujuta – seega vähemalt 100 000 aastaks.
Samal ajal saab maailm Jaapanis toimuva valguses üha paremini aru, kui kaugel ollakse lõplikust lahendusest nende kümnete tuhandete tonnide ülimalt radioaktiivsete jäätmete küsimuses, mida praegu ajutistes hoidlates hoitakse.
Üks tõsisemaid Fukushimast tulenevaid ohte on kümnendite jagu kasutatud tuumavardaid, mis tsunamist tabatud piirkonnas jahutuspaakidesse olid pistetud – igaüks neist pungil täis surmavaid radioaktiivseid isotoope, sealhulgas mitut liiku plutooniumi.
Tuumavastased aktivistid süüdistavad valitsusi selle, et jäätmete kuhjumise suhtes on silm kinni pigistatud, samal ajal kui tootmist laiendada tahetakse.
«Ministrid ei tohiks kiita heaks uute tuumajaamade ehitust, seni kuni pole olemas adekvaatseid plaane jäätmete probleemi lahendamiseks,» ütles Briti teadlane ja aktiivne Greenpeace’i liige Doug Parr.
Jaapan on tükk aega üritanud töödelda oma tuumajäätmeid ümber plutooniumi ja uraani seguoksiidiks ehk MOX-kütuseks, mille võiks tagasi reaktoritesse suunata, kuid plaani on kummitanud õnnetused ja viivitused.
1999. aastal hukkusid Jaapani kirdeosas Tokais ümbertöötlemistehases kaks töölist, kes kogemata kaitsmata paagis mitut ämbritäit uraanilahust segada üritasid, põhjustades ahelreaktsiooni, mis täitis kiirgusega terve tehase.
Teist analoogilist tehast Rokkashos, põhjapoolses Aomori prefektuuris ehitatakse juba 17 aastat, aga ta ei ole ikka veel päris valmis.
Fukushima tehase operaator Tokyo Electric Power (Tepco) mõistis juba 1970. aastate alguses, et katsed alalist lahendust leida ei vii kuhugi. Nii hakati panema valmis rohkesti «basseine», kuhu kõik need vardad jahtuma panna.
Eksperdid on hakanud mõtlema, kas mitte kasutatud varraste rohkus tiikides ei mänginud oma osa tulekahjude ja radiatsioonilekete tekkimisel, mis elektrijaamas pärast maavärinat ja tsunamit niivõrd palju pahandust on teinud.
Jaapani jaoks on jäätmeprobleem eriti ränk, kuna maavärinaohu tõttu on jäätmete maapõue matmine raskendatud.
Kuid ka geoloogiliselt stabiilsemates piirkondades on vaid vähesed riigid läinud alalise hoidla ehitamise plaanidega nii kaugele kui Rootsi.
USAs näiteks on üle kogu maa eri paigus 62 500 tonni ohtlikke jäätmeid, iga aastaga tuleb tuumaenergiainstituudi NEI andmetel juurde 2300 tonni. Osa jäätmeteist on Fukushima-stiilis tiikides, osa aga teraskonteinerites.
USAs New Mexico osariigis asub ka maailma ainus toimiv maasügavuses paiknev hoidla, kuid sinna võetakse vastu vaid relvatööstusest tekkivaid jäätmeid.
Nevadasse Yucca mäele alalise tsiviiljäätmete hoidla projekteerimiseks on kulutatud miljardeid dollareid, kuid kohalike elanike vastuseisu tõttu viskas Barack Obama projekti prügikasti. Mõned vabariiklased üritavad plaanile elu sisse puhuda.
Maa-aluste hoidlate vastased väidavad, et kasutatud kütust võib aastakümneid turvaliselt tiikides või kuivkonteinerites hoida, seni kui alternatiivid on põhjalikumalt läbi uuritud. Selle argumendi on Fukushima kriis aga küsimärgi alla seadnud, andes tõuke permanentse lahenduse otsijaile.
Ka Suurbritannias, kus jäätmed kogunevad alates aastast 1956 (mil käivitusid esimesed reaktorid), arutab valitsus parasjagu maa-aluste hoidlate rajamise võimalust. Eksperdid ütlevad, et projekt tuleks sama mastaapne kui saart Prantsusmaaga ühendava tunneli ehitus.
«Hoidla tuleks ilmselt 1000 meetri sügavusse maa alla. Juurdepääsutee tuleks korgitsa kujuline, seega mitme miili pikkune,» ütles üks neist.
Raske on võita ka avalikkuse poolehoidu. Tänase seisuga on hoidla vastu huvi ilmutanud kolm paika Cumbria maakonnas, mis on tuumaenergiaga lähedaselt seotud.
Rootsi tuumajäätmete käitlemise organisatsiooni SKB direktor Saida Engström ütles, et kohalike elanike toetuse tagamine võttis aega 15 aastat. Kampaania osutus aga niivõrd edukaks, et kaks paikkonda hakkasid 2 miljardi eurose projekti – ja sellega seonduvate sadade töökohtade – pärast koguni konkureerima.
Võitjaks osutus väikelinn Östhammar Stockholmist kahe tunni autosõidu kaugusel põhja pool. Sealsamas on juba olemas vähemohtlike jäätmete hoidla.
Plaan on selline, et jäätmed maetakse vasest kanistrites 500 meetri sügavusse. Ehitus algaks aastal 2015, esimesed kanistrid maetaks maha 2020. aastal. Raha on tuumamaksu abil juba kokku kogutud.
Projekt vajab samas veel Rootsi radiatsiooniohutuse ameti kinnitust, mille blokeerimise nimel tuumavastased aktivistid parasjagu pingutavad.
Kriitikud räägivad, et kui vaskanumad korrodeeruvad, võib põhjavesi saada saastatud. SKP ütleb, et nimetatud väite teaduslikku vettpidavust uurib parasjagu sõltumatu rahvusvaheline ekspertkogu, kuid ennustab, et plaan saab rohelise tule.
SKP president Claes Thegerström ütles, et rootslased peaksid olema uhked, et nende maa tuumajäätmete hoidmisel maailmas liidripositsiooni haarab.
«Ohtlike jäätmete jaoks lahenduse leidmine ei ole mitte üksnes poliitiline, vaid ka moraalne kohustus,» ütleb ta. «Mis täna tegemata jääb, sellega peavad tegelema tulevased põlved. Kuna probleem ise ju kuhugi ei kao.»
Copyright The Financial Times Limited 2011.