Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Juhtkiri: poleks raha ilma eluta

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Urmas Nemvalts

Toidu- ja eluasemekulud võtsid eelmisel aastal keskmise Eesti leibkonna rahakotist suurema osa kui 2007. aastal – keskmisel leibkonnal oli vähem «vaba raha». Samal ajal on juurde tulnud neid, kes on rahul oma eluasemega.


Kuidas me teame, kas meie elujärg on teiste Eesti inimestega võrreldes hea, halb või enam-vähem keskmine? Klantsajakirjadest vaatavad vastu villad ja televisioonist reisid kaugetele maadele. Tihtipeale loeme aga lehtedest südantlõhestavast vaesusest ja «Võsareporter» annab iga nädal elu äärmuste toonist aimu peaaegu veerandile miljonile televaatajale.

Klaveriga, millel on ainult kaks klahvi (kõige ülemine ja kõige alumine noot), ei saa mängida ühtegi laulu. «Nukitsamehe» kollide rahalaulu kindlasti mitte, sest Olav Ehala on sinna kirjutanud erinevaid noote, ehkki kollide rahavaimustus on äärmuslik.

Vahepealsete (igavate?) toonide osa mängib meile elujärje ja raha asjus ette statistika. Vaadake tänasest lehest, millised on keskmise Eesti leibkonna kulud ühe inimese kohta. Võrrelge, kummale poole aritmeetilist keskmist teie pere eelarve kaldub. Seekordne leibkonna kulude uuring käib 2010. aasta kohta, eelmine selletaoline uuring tehti 2007. aasta kohta.

Vahepealsest toiduhindade graafikust moodustub küngas (2008), org (2009) ja mäkketõus (praegu) ning eluasemekulud on kasvanud – muuks jääb raha vähem.

Keskeltläbi võetakse asja nii, et toit ja eluase on sundkulud ja ülejäänu leibkondade vaba valik. Tahad, ostad riideid, tuleb tuju, lähed kinno. Lähemalt vaadates ei pruugi aga pilt otsustamisvabaduse (või rikkuse ja vaesuse) skaalal olla nii üheselt selge. Riideid ja kingi on tarvis nii lastele kui suurtele, kooli ja tööle sõiduks on vaja raha. Neidki kulusid ei saa lihtsalt ära jätta. Edasi lükata, natuke odavamaga leppida … võib-olla küll.  

Teistpidi pole eluaseme- ega toidukulud sellised, milles leibkonnal puuduks otsustusvabadus. Kui varasemast rohkem inimesi on oma koduga rahul, siis vast ongi osa meie inimestest vahetanud vabaduse minna kinno või osta moekaid kingi mõnusama kodu vastu?

Keskmine Eesti pere laiutada ei saa. Kuigi alati tahaks rohkem ning peabki püüdma paremat, pole ometi põhjust oma tavalise elujärje pärast häbeneda. Kuigi ka raha eest tuleb võidelda ja vaielda, on elul rohkem tahke kui raha – poleks raha ilma eluta. «Nukitsamehe» kollipere ei jäänud ju Lutsu loos võitjaks. Rühime edasi ja mängime oma lugusid kogu klaveril, mitte vaid kahel klahvil.

Tagasi üles