:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
/nginx/o/2011/01/06/494785t1h84fb.jpg)
Hiljuti kuulsin ühe raadio hommikuprogrammi vahendusel järgmist mõtet: lume alt sulab välja meie endi nägu. Elan Tallinnas Lasnamäe veerel ja mulle see kevadine nägu ei meeldi. Ei meeldi ja tegelikult ei tahaks seda kohe mitte omaks tunnistada.
Siiri Erala: minu kevadine nägu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina ei ole ju talv läbi lasknud oma koeral maja ette häda teha, ei ole joonud odekolonni ja õlut ning järele jäänud taarat üle õla visanud, pole süstlaid maha loopinud ega prügikotti hange alla peitnud. «Pole teinud ja pole minu nägu!» tahaks protestida.
Kuna osalesin mõni aasta tagasi «Teeme ära!» koristustalgutel, on mul selle protestivaimu kõrval pähe hiilinud ka idee, et ehk peaks seda nägu, olgu ta siis võõras või oma, pisut kohendama. Läheks ja koristaks lihtsalt ära.
Aga kuidagi imelik on. Imelik on üksi õue luuaga vehkima minna ja talguprojekti korraldamine tundub keerukas. Tunnen sellest suurest majast vaid oma trepikoja inimesi ja neidki vaid niipalju, et vahetame hommikul tervitusi. Mina ütlen «Tere!» ja saan vastu «Dobroje utro!».
Ka «Teeme ära!» talgutel käisin koristamas kodust kauget metsaalust. Oma nägu on siiani unaruses…