/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2011/04/01/549958t1haca2.jpg)
Eesti Energia juht Sandor Liive naudib kopsakat palgatõusu, samal ajal kui tema juhitud riigifirma jälle tarbija taskust raha juurde küsib.
Palk tõuseb, hind tõuseb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liive aastapalk tõusis mullu ligi üheksa protsenti ja jõudis 157 120 euroni ehk vanades kroonides peaaegu 2,5 miljonini.
Samal ajal plaanis Eesti Energia juba mullu järjekordset elektrihinna tõusu, mille firma siiski esialgu tagasi võttis – ilmselt sellepärast, et peaminister Andrus Ansip põrutas avalikult välja seisukoha: Eesti Energia jaotusvõrgu küsitud ligi 20-protsendine hinnatõus on mõeldamatu (sellest tulenev elektri hinna tõus olnuks muidugi väiksem).
Tsiteerigem peaministrit 7. oktoobri valitsuse pressikonverentsi stenogrammist: «Ma arvan, et selline küsimine, see oli nahaalsus, lauslollus ja ma loodan, et sinna see jääbki.»
Nüüd, pärast valimisi on valitsusjuht märksa vaoshoitum ja laseb energiafirmal vabalt konkurentsiametist mõnevõrra väiksemat hinnatõusu (elektri hinnas ca kuus protsenti) taotleda, ilma halvustavate epiteetideta.
Ansip tegi mullu ka teise tähelepanuväärse avalduse Eesti Energia kohta: «Mulle meeldib Eesti Energia lennukus, mulle meeldib Jordaania, Maroko, Kasahstan, USA, aga no ei saa kogu aeg võtta seda hoiakut, et Berliin, Praha, Bratislava, Kaunas, London, New York. Tuleks mõelda ka sellele, mis Setost Saareni sünnib.»
Eesti Energia hoogsad välisprojektid on tekitanud küsimusi ka teistes – sel nädalal ilmus Postimehes tõsiseid küsimusi püstitav lugu põlevkivikeemia spetsialistilt Mati Pallasmalt, kes analüüsis Eesti Energia mastaapsete välisprojektide võimalikke ohte.
Kas projektid Jordaanias ja USAs on üldse reaalselt teostatavad, milliseid riske need Eesti riigifirma jaoks kaasa toovad? Kas poleks mõistlikum keskenduda põhitegevusele – Eesti tarbijate elektriga varustamisele, et see oleks võimalikult odav ja kindel?
Need küsimused vajaksid ilmselt argumenteeritud selgitusi Eesti Energialt, mitte üksnes kõrvaletõrjumist, nagu midagi ei saaks juhtuda. Majanduses ei ole kindlaid kullaauke olemas – või kui on, siis tõepoolest üksnes kindlalt oma toolil istuvate firmajuhtide tarvis, kelle sissetulek kasvab ümbritseva majandusruumi tervisest hoolimata ning isegi ajal, kui kogu Eestis palku kärbitakse või saavad inimesed hoopistükkis koondamisteateid.
Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive puhul võib kõrge palga põhjenduseks esitada argumendi, et tema vastutus on äärmiselt suur. Tõepoolest, nii see on. Keegi ei vaidlegi, et Eesti Energia tegevjuhi amet on oluline ning see pinge vajab vastukaaluks piisavat tasu. Kuid kas 2010. aastal kasvas see vastutus ikka tõesti tervelt 200 000 krooni ulatuses?
Võib-olla peaks Eesti Energia juhtide puhul rakendama palgasüsteemi, kus töötasu on seotud teatud indeksiga, mille üks oluline komponent võiks olla elektrienergia hind. Ainult et pöördvõrdeliselt – kui elektri hind tõuseb, siis Liive ja teiste EE tippjuhtide palk langeb.
See oleks võib-olla firmaomaniku ehk tegelikult maksumaksja käes hoob, mille abil tuletada kõrgelt lendava firma juhtkonnale meelde, mis on ettevõtte jaoks põhi- ja mis kõrvaltegevus.