Teedeinstituudi direktor: tulevikus ainult aktsiisist teede ehituseks ei piisa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/03/31/549241t1h51ca.jpg)
Tallinna Tehnikaülikooli Teedeinstituudi direktori Andrus Aaviku sõnul tuleb teede kasutamise maksustamist tulevikus kaaluda, kuna ainult aktsiisist pikemas perspektiivis teede-ehituseks ei piisa.
Hetkel maksab Eesti teekasutaja läbi kütuse aktsiisimaksu kinni teede ehitamise, remondi ja hoolduse. Teehoiu rahastamiseks nähakse riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75 protsendile kütuseaktsiisist (välja arvatud erimärgistatud kütused) ja 25 protsendile erimärgistatud kütuste aktsiisi kavandatavast laekumisest.
«Tuleb arvestada, et täna sisaldab see 75-protsendile kütuseaktsiisile võrdne summa, mis eraldatakse teedele, Euroopa Liidu abi ja seetõttu aktsiisi laekumistest kulutatakse teedele praegu ainult osa,» sõnas Aavik.
Näiteks aastal 2011 on Aaviku sõnul riigi teede finantseerimiskohustus vastavalt teeseadusele 251,43 miljonit eurot ja sellest moodustab kütuseaktsiisist laekuv summa 178,73 miljonit eurot, mis moodustab riigile laekuvast kütuseaktsiisi summast umbes 53 protsenti.
47 protsenti kütuseaktsiisi summast ei lähe Eesti teedele, vaid riik kasutab seda raha oma teiste vajaduste finantseerimiseks.
Hetke majandusolukorras on see arusaadav, kuid pikemas perspektiivis tuleks Aaviku kinnitusel mõelda sellele, et teekasutajate poolt makstud aktsiis jõuaks ikkagi Eesti teedele, mitte ei kasutataks seda muudeks hädavajalikeks tegevusteks.
«Pikemat tulevikuperspektiivi silmas pidades, mida käsitleb ka Euroopa transpordistrateegia, ei ole ilmselt kütuseaktsiisil põhinev teedevõrgu korrashoiu ja ehituse finantseerimine jätkusuutlik lähtudes alternatiivkütuste ja energiaallikate kasutuselevõtust tarnspordis ning seetõttu tuleb leida muid alternatiivseid rahastamisvõimalusi,» sõnas professor.
Nendeks ongi Aaviku sõnul erinevad lahendused Euroopa transpordistrateegiast ja ka muud võimalused: tasulised teed, maanteemaks näiteks rasketele sõidukitele, projekteeri-ehita-hoolda põhimõte.
«Kindlasti on neid erinevaid võimalusi veelgi ja eks vastavad majanduslikud uuringud peavad välja selgitama, millist lahendust või nende kombinatsiooni on otstarbekas Eestis kasutada.» Hetkel ei saa Aaviku kinnitusel öelda, et üks lähenemine on vale ja teine ainuõige.
«Selge on, et meie teedevõrk vajab kindlasti rohkem raha, et parandada seisukorda ning tagada kvaliteetne ühendus riigi erinevate regioonide ja ka naaberriikide vahel, sest transpordikoridoride olukorrast sõltub suuresti riigi majandus.»
Aaviku kinnitusel võib kindel olla, et ei täna ega homme meie teede kasutamine tasuliseks ei muutu, vaid selliste otsuste tegemine vajab pikamaajalist analüüsi.
Eestis reguleerib praegu tasulise tee rajamist teeseadus, mille kohaselt tasulise tee ehitamiseks tee-ehitusluba andes tuleb arvestada, et liiklejal peab olema võimalik sihtpunkti sõita mööda tasuta teed, välja arvatud mandrit saarega ühendava silla ületamine ja tunneli läbimine.
Tasuta tee kasutamine ei tohi põhjustada liiklejale liigseid kulutusi ja võtta liigselt aega. Tasulise tee võib rajada üksnes uusehitisena. Seega, vastavalt seadusele, Eestis olemasoleva tee muutmine tasuliseks ei ole võimalik.