Juhtkiri: et pirn põleks

Foto: Urmas Nemvalts

Avalikkus ei mõista Eesti Energia hinnatõuse

Iga kord kui Eesti Energia tuleb välja järjekordse hinnatõususooviga, tabab tavalist tarbijat hämmastus. Tegelikult oleme tarbijana mitmes mõttes segaduses. Meil on väga raske mõista meie energiahiiu struktuuri ja avalikkusele suure aplombiga välja käidud laiahaardelisi, lihtinimesele hoomamatuid miljardeid maksvaid tegevuskavasid – seda seisukohast, mida me ometi kõik hästi mõistame.

Ja nimelt – meil on vaja elektrit. Muidugi võimalikult odavat. Ja võimalikult suurt kindlust, et see elekter meil ikka püsiks, mitte ei jätaks meid toasooja, uudisteta, pesemis- ja suhtlemisvõimalusteta. Ning et teenus oleks kvaliteetne, et pingekõikumised ja voolukatkestused ei hävitaks meie kallist kodutehnikat. See ongi see energiajulgeolek tavatarbijate mõistes.

Ehk nagu peaminister Andrus Ansip tänases lehes lakooniliselt kokku võtab: «Et pirn põleks.»
Ja neid «pirne» tuleb meie ellu järjest juurde ning need muutuvad järjest tähtsamaks. Kui võrdleme oma tänapäevaseid elamispindu Nõukogude ajal projekteeritud kortermajadega, näeme olulist erinevust. Ei piisa enam ühest-kahest pistikupesast toas. Neljast-viiestki võib väheks jääda.

Ollakse veendunud, et ka meie igapäevased liikumisvahendid tarbivad üsna pea põhiliselt elektrit.
Kuid just sellest lähtudes Eesti Energia meiega ei räägi. Vähemalt jääb selline mulje. Täpselt nii, nagu ta on üksiku kliendi suhtes asetunud sageli üsna kättesaamatutesse kõrgustesse – üksikud avalikkuse ette jõudnud näited vaid kinnitavad seda.

Üliuhke väärtusteahelana turundatud firmas näib pigem töötavat vana küüniline ärikalambuur, et küll oleks hea tegutseda, kui neid pagana kliente ei oleks. Kõnealusel juhul siis elektritarbijaid, kes tunduvad nagu tüütud ripatsid – kas või tulusa õliäri kõrval. Kuid ka siin on ridamisi küsimusi, millele avalikkus pole paraku kuulnud rahuldavaid vastuseid. Ainult kinnitusi, et kõigest ei saa rääkida ja kõik on kõige paremas korras. Aga kas ikka on?

Eesti Energia on esitanud konkurentsiametile uue hinnatõusu taotluse, milles soovib 13 protsenti kõrgemaid võrgutasusid.

Poliitikud võivad mõned hinnatõusud valimiste eel edasi lükata ja lasta hiljem sobival juhul ära teha. Kuid tavatarbijale tundub seni ikka, et tema murest hoolitakse võrdlemisi vähe, ainult sõnades.

Peamiselt käib mäng kõrge kaarega üle tema pea. Ja tarbija ei saa olla kindel, kas selles mängus tegutsetakse tõesti tema pirnide homse põlemise huvides või jagatakse lihtsalt raha ja poliitilisi punkte.