Tarbijale on asjaajamine Eesti Energiaga muutunud raskeks ja seetõttu pole imestada, et ETV saates «Pealtnägija» Jaotusvõrgu siseauditis toodud puuduste avalikustamine äratas äriettevõtte letargiast. Paaniliselt otsiti igale puudusele usutavat põhjendust. Postimehe E24 artiklis «Eesti Energia kinnitusel on probleemid lahendatud» ütleski Katriin Loorents, et tegemist on ainult inimlike eksitustega. Ent põhjendused on väheusutavad. Näiteks väitis Loorents, et 2010. aastal oli Jaotusvõrgu elektrivõrgu kadu kõigi aegade madalaim ehk 6,6 protsenti kogu elektrivõrku läbivast energiast. Sellest ligi neli protsenti moodustas tehniline kadu, mida esinevat kõikides elektrivõrkudes.
Kahjuks meie elektrivõrk nii väikest tehnilist kadu ei võimalda, sest Jaotusvõrk on kehvas seisukorras. Selleks aga, et saada elektri müügist 119 miljoni euroni ulatuvat puhaskasumit, peab elektriliine läbima väga suures koguses elektrienergiat ja seejuures peaksid elektrivõrgud ideaalselt korras olema. Torm Monika näitas, et Eestis elektrivõrgud nii korras ei ole ja neljaprotsendilisest tehnilisest kaost oleme veel kaugel.
Samas selgitab kommunikatsioonijuht, et ülejääv 2,6 protsenti on kommertskadu ehk enamikus ebaseaduslik elektritarbimine. Ilma lepinguta elektritarbimine on ebaseaduslik. Aga kui Eesti Energia jaeäris oleks toimitud vastavalt elektrienergia müügi tüüptingimustele, siis polekski ebaseaduslik elektritarbimine avalikustatud ega «fantoomarveid» esinenud.
«Pealtnägijas» selgus, et Jaotusvõrgus on täielik korralagedus. Mõistatuseks jääb, et kui kõik on kontrolli all, siis miks on vaja hoida tööl ebaseaduslike tarbimiskohtade ja nn elektrivaraste otsimisega tegelevat 40-liikmelist personali. Kas tõesti selleks, et õigustada nende ametikohti, tuleb ametnikel leida ohver, kellele põhjendamatult suur summa kaela määrida?
Nagu tegelikkus on näidanud, ei ole kahtlustuse alla sattunud tarbijal tavaliselt tasaarvestusest (trahvist) pääsu olnud. Kas või nui neljaks – klient peab süü omaks võtma. Järelikult käib Eesti Energias mäng ühte väravasse, sest olematute varaste püüdmise tuhinast võib järeldada, et igas tarbijas nähakse potentsiaalset varast.
Kui nii jätkatakse, võib oodata varguse süüdistus enamikku elektritarbijaid, kellele mõõtesüsteemi paigaldaja pole väljastanud akti mõõtesüsteemi andmikuga, mis võimaldaks tarbijal ennast kaitsta. Praegu on teadmata, kui paljudele tarbijatele on Jaotusvõrk tema kasutuses oleva mõõtesüsteemi kohta paigaldusandmiku väljastanud.
Kuna kommunikatsioonijuhi ütluse järgi on Jaotusvõrgul selge ülevaade oma võrgus elektrit tarbivatest objektidest, siis oleks Jaotusvõrgul ülim aeg asendada 40 «nuhki» pädevate elektriala asjatundjatega, kes oleksid võimelised peale ebaseaduslike elektritarbijate leidmise ka aegunud tähtajaga elektriarvesteid välja vahetama ja arvestikellasid õigeks sättima.
Meediast on sageli kuulda, et enamik Jaotusvõrgust on ligi 40 aastat vana ja selle kordategemine nõuab palju raha. Selgusetuks jääb, miks pole Jaotusvõrk elektrivõrkudes varustuskindluse tagamiseks piisavalt remonti teinud, kuigi elektritariifid sisaldavad finantseeringuid ka olemasolevate elektrivõrkude hoolduseks ja remondiks.
Järelikult ei eralda Eesti Energia Jaotusvõrgule piisavalt raha, vaid kasvatab kasumit. Jaotusvõrgus tehtav töö on võrreldav tulekustutusega. Samas on selgunud, et aastakümneid elektrivõrkudes tegemata töid on kuhjunud nii palju, et seda ei ole võimalik lühikese ajaga korda teha.
Mitterahuldava töö eest saadavast tulemuspalgast, mida Eesti Energia maksab oma valgekraedele, tuleks loobuda. Seda tuleks kasutada maakohtades ilma elektrita või kehva elektrivarustusega talude juurde elektriliinide valmisehitamiseks.
/nginx/o/2013/09/05/2209637t1he9f1.jpg)
/nginx/o/2010/04/02/341839t1h5bf2.jpg)