/nginx/o/2017/03/20/6474963t1hfa07.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2030219t1hd862.jpg)
Äärmuslikus vaesuses elavate inimeste osakaal maailmas on nii palju vähenenud, et alles on jäämas ainult piirkonnad, kus vaesusest on tõeliselt raske lahti saada.
Võitlus globaalse vaesusega on aeglustumas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende inimeste osakaal, kelle päevane ostujõud on väiksem kui 1,90 dollarit (äärmuslik vaesus), on maailmas jõudsalt langenud, kirjutab The Econimist. Küll aga on see langus aeglustumas, sest mitmed endised suure vaesuse käes virelenud piirkonnad on suuremad probleemid lahendanud ja alles jäävad ainult kõige probleemsemad.
Globaalse vaesuse kohta statistikat koguva Maailmapanga andmetel kannatas 1981. aastal äärmusliku vaesuse käes 1,9 miljardit inimest. Tollel aastal moodustas 42 protsenti maailma populatsioonist alla vaesuspiiri elavad inimesed. 2013. aastal kannatasid vaesuse käes 767 miljonit inimest. Arvestades vahepeal toimunud inimkonna arvu suurt kasvu, moodustas vaesuses elavate inimeste arv 2013. aastal 11 protsenti kogu inimkonnast.
Kõige suurim panustaja neisse numbritesse on Hiina. 1981. aastal olid elas jahmatav 88 protsenti hiinlastest äärmuslikus vaesuses (alla 1,90 dollarit päevas). 2013. aastal elas äärmuslikus vaesuses ainult 1,85 protsenti populatsioonist. Hiina on küll endiselt vaesuse poolest problemaatiline riik, kuid see on vaid aja küsimus kuni Hiina vabaneb äärmuslikust vaesusest täielikult. Sama rada lähevad ilmselt ka Indoneesia ja Vietnam, kes on samuti äärmusliku vaesuse vastu edukalt võidelnud. Sellisel juhul jääksid suurema vaesuse keskusteks Lõuna-Aasia ja Must Aafrika.
2013. aastal moodustasid esimest korda üle poole maailma vaestest aafriklased. Just Aafrikas saab vaesuse vastu võitlemine olema kõige keerulisem. Lõuna-Aasia riigid nagu India ja Bangladesh suudavad vähemalt kasvatada oma majandust, olgugi, et sotsiaalhoolekanne on ülimalt nõrk. Aafrikas pole enamasti mitte kumbagi. Lisaks sellele elavad paljud aafriklased veel palju vähemaga kui 1,90 dollarit päevas. Selliseid niinimetatud «ultra-vaeseid» on väga keeruline aidata. Isegi Aafrika edukamates riikides nagu Etioopias ja Rwandas moodustavad isegi väga kiire majandusliku õitsengu korral suure osa populatsioonist vaesed.
ÜRO tahab aastaks 2030 vähendada globaalset vaesust 3 protsendi võrra. Seda tõenäoliselt ei juhtu. Võitlus vaesuse vastu on läinud nii hästi, et selle aeglustumine mõjub ilmselt paljudele šokeerivalt. Vähemalt ei ole äärmuslik vaesus aga varsti enam globaalne nuhtlus - seda risti hakkavad kandma vaid Aafrika ja Lõuna-Aasia.