Tuuleettevõtja: Tootsi tuulepargi võiks ehitada rahvale kuuluv energiaühistu

Tuulepark. Foto: Arno Saar/Õhtuleht

28. aprilli Äripäeva lool oli reibas sissejuhatus: «Eesti Energia tervitab valitsuse otsust Tootsi Suursoo maal enampakkumine korraldada ning plaanib selles osaleda». See tähendab, et meie valitsus tühistas oma otsuse Tootsi turbaraba maade eraldamise kohta Eesti Energiale ja riik paneb Tootsi tuulepargi rajamiseks vajalikud maaüksused avalikule enampakkumisele, alustab oma arvamuslugu tuuleettevõtja Harry Raudvere.

Ühelt poolt loob selline asjade kulg teoreetiliselt võrdsed võimalused kõikidele samas valdkonnas tegutsevatele ettevõtetele, kuid ilmselt vastavad pakkumistingimused ainult Eesti Energia kriteeriumitele. Miks? Sest Eesti Energiale kuuluva taastuvenergia ettevõtte börsile minek on juba otsustatud ning ka elektrituruseaduse muudatused, mis on läbinud juba Riigikogus kaks lugemist, on koostatud lähtuvalt Eesti Energia huvidest. 

Kas seaduste muutmine ühe ettevõtte majandushuvide kaitsmiseks ei ole mitte klassikaline poliitiline korruptsioon, kus ettevõte mõjutab poliitikuid langetama talle sobilikke otsuseid, mis kindlustavad antud äriühingu monopoolse seisundi ja tagavad raudkindla turuosa? Kindlasti on, kuid vaatamata loosunglikele seisukohtadele võidelda meie ühiskonnas korruptiivsete nähtustega, ei tee õiguskaitseorganid riigi julgeolekut tõeliselt ohustavaid fakte märkamagi. 

Miks on vajalik Enefit Taastuvenergia börsile viimine?

Tegelikult on olukord antud kaasust silmas pidades veelgi keerulisem. Seadustega pahuksisse mineku soov on kahepidine, sest koalitsioonipoliitikud mõistavad suurepäraselt, et Eesti Energia ei ole muud kui riigile kuuluv äriühing, mille dividendimaksed täidavad rahva kui riigi omaniku arvelt riigikassat ning seega tuleb riigiettevõttele luua erisoodustused.  Samas on otsustatud taastuvenergia ettevõtte, mille varade hulka peaks hakkama kuuluma ka plaanitav Tootsi tuulepark, viimine börsile. 

Kas keegi on eneselt üleüldse küsinud, mida tähendab sisuliselt ühe normaalselt toimiva ja kasumliku riigile kuuluva äriühingu viimine börsile? Nii riigi kui ka Eesti Energia poolseid selgitusi kuulates on see ainuõige võimalus kaasata aktsiaemissiooni näol raha erinevatelt ringkondadelt, mille hulka võiksid kuuluda nii pensionifondid kui ka kodanikud. 

Esmapilgul võivad ametnike selgitused tundudagi mõistusepärased, aga kui hakata olukorda sügavuti uurima, siis on börsile mineku plaanidesse sisse kodeeritud salakavalad nüansid, mis ei täida kindlasti eestimaalaste ootusi. Riigile kuuluva kasumit teeniva ettevõtte viimine börsile vähendab oluliselt riigi saadavat kasumit, sest manulisteks on võetud nende samade aktsiate emissiooni teel suur hulk fonde ja eraisikuid, mis oluliselt vähendab riigi osatähtsust, kuni riigi võimaliku väljaostmiseni börsifirmast. 

Tänast defitsiidiga riigieelarvet vaadates tundub riigieelarveliste tulude kunstlik vähendamine lausa kuritegelik. Samas võib küsida, et kes on need investorid, kelle raha plaanitakse «kaasata» uppuvale laevale? Kellele tehakse rahva arvelt kingitusi?  

Nii ministeeriumi  kui Eesti Energia ametnikud räägivad kasust, mida peaks ühiskond saama taastuvenergia ettevõtte börsile viimisest. Börsile minnes pidavat kogu ärimudel olema eriliselt läbipaistev. Samas on Eesti Energia ka täna börsil ning lisaks veel ühe taastuvenergia ettevõtte viimine börsile ei anna tänasele udule karvavõrdki läbipaistvust. 

Ajaloost on teada, kuidas läbipaistvust deklareerinud börsifirmad eksitasid nii investoreid kui avalikkust, mis päädis märkimisväärsete krahhidega. Mille poolest võiks tänane Eesti Energia olukord eeltoodust erineda, pole selge, sest salatsemine ja nürimeelne soov riigile kuuluva firma kellelegi erastamiseks on tänase valitsuskoalitsiooni kinnisidee.

Eesti Energia riskiinvesteeringute tulemused

Eesti Energia üleskiidetud äriprojektid on tõelisest kasumlikkusest kaugel. Aulepa tuulepargi aastatootlikkuseks reklaamiti 120 GWh, aga näitajad on jäänud 80 GWh juurde pidama. Olukord on nii hull, et majandusnäitajate ilustamiseks tuli tuulepargi põhivara oluliselt odavamaks hinnata. Sama lugu on Narva tuhaväljade tuulepargiga, Aulepa, Jordaania ja USA põlevkiviprojektidest rääkimata. 

On täiesti usutav, et nii Eesti Energia kui ka valitsuse jaoks on elu ja surma küsimus saada börsilt raha. Kas või kuidas võimalikud tulevased aktsionärid oma kasumeid saama hakkaksid, see on hoopis teisejärguline küsimus. 

Samas on kasumlikkuse garantiiks ja investoritele pakutavaks präänikuks tuule abil toodetud taastuvenergia tasude hõivamine, mille kindlustamiseks ongi viidud Elektrituru seadusesse muudatused. Tegelikult on riik alates 2012. aastast blokeerinud kõigi Eesti Energia võimalike konkurentide turuletuleku, sest nemad võiksid arvestatavates mahtudes toota põlevkivielektrist odavamat elektrienergiat. 

Konkurentide «riigikaitseliseks elimineerimiseks» on kaasatud kaitseministeerium, kelle argumendid riigikaitselise tegevuse tagamiseks ja  vajaduste kindlustamiseks on sellised, et viisakas vormis neid enam kirjeldada ei saagi. Masendav, et meie kaitsevägi on kaasatud poliitikute eraärilisse afääri, aga eks ka seal ole särk oma ihule lähemal kui riik. Kindel palk ja orjameelne käsuahel minetavad riigimeheliku käitumise. 

Vaba konkurentsi pooldajate katsed seista oma õiguste eest laimatakse valitsuse ametnike tahtel avalikult kahtlaseks sooviks krabada taastuvenergiale makstavat tasu ja selle abil rahva arvelt rikastuda. Propagandistlikud reklaamid teles ja ametnike avalikud esinemised näitavad Eesti Energiat rahvale kuuluva ettevõttena, ent seal pole sõnagi teemal, et müüme ta börsil maha! 

Milline rahvale kuuluv ettevõte tohib töötada väärastunud hinnapoliitikaga omaenese omaniku, rahva, vastu? Kes kahtleb, süvenegu oma elektriarvetesse ning mõelgu, kes maksab kinni põlevkivist toodetud elektri omahinna ja börsil kaubeldava elektrihinna vahe? 

Tootsi tuulepargi võiks ehitada energiaühistu

Täna kujundatud ametlik seisukoht kuulutab, et tuulest toodetud elekter on väga kallis ja vajab pidavalt doteerimist. Tõde on, et tuulest toodetud elekter on kõige odavam ning taastuva elektri toetust makstakse kaheteistkümne aasta jooksul tootmisseadmete soetamise kompenseerimiseks, mitte lisaks elektrihinnale nagu on seda avalikult kajastatud.

Kui rajada kaasaegsele tehnoloogiale vastav tuulepark, mille valmisehitamiseks ei ole vaja kaasata laenukapitali, siis ei vaja tuulest toodetud elekter mingit toetust. Euroopas on mitmed riigid läinud seda teed, kus inimesed, kohalikud omavalitsused ja ka kirikud koondavad oma vabad vahendid, moodustavad energiaühistud ja rajavad selle eest omale tuulepargi. Tänane Eesti äriseadustik ei näe ette energiaühistute loomist (!), mis tõestab taas poliitilist korruptsiooni ja kindlustab Eesti Energia monopoolset seisundit. 

Tootsi turbaväljadele plaanitud tuulepark võiks ollagi eestimaalaste hüvanguks rajatud ühistuline tuulepark, mis rajatakse elanikkonnalt raha kaasamise teel ning mida ei ole vaja viia ei börsile ega pole vaja talle maksta ka taastuvenergia toetust. Kui kasutada Eestis leiutatud ja toodetud tuulegeneraatorit Eleon, võiks Tootsi tuulepargi tootlikkus olla aastas ligi 12 protsenti investeeritud summalt. See tootlikkus ei sisaldaks tarbijatelt küsitud taastuvenergia tasu ning oleks tunduvalt suurem kui lihtsalt raha hoidmine (võõr)pangakontol. 

On üheselt selge, et selline ettepanek tekitab suurt poliitilist vastasseisu, sest Tootsi turbaväljadele ühistulise tuulepargi rajamise korral jääks nii mõnigi poliitikute tagatubades sündinud salaplaan realiseerimata ning suur tükk rahvale kuuluvast Eesti Energiast ning taastuvenergia tasudest ei jõuaks nendeni, kes täna peavad rahva ühisvara juba oma isiklikuks omandiks.