SEB: Eelarvepuudujääk ei arenda Eesti majandust

Mihkel Nestor. Foto: Jaanus Lensment

Hoolimata Eesti senisest jäigast joonest eelarvetasakaalu osas, ei ole defitsiit põhimõtteliselt lubamatu, kuid selle ajastus on vale ja eesmärk segane, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor oma nädalakommentaaris.

Viimastel nädalatel on avalikkuses kirgi kütnud valitsuse otsus lasta järgnevatel aastatel riigi­eelarve defitsiiti, et rahastada selle abil suuremahulisi investeeringuid ja viia läbi tulumaksu­reform. Kulude katmiseks lähevad kasutusse nii varasemate perioodide reservid kui laenuraha. Rahandus­ministeeriumi prognooside kohaselt ulatub struktuurne eelarvedefitsiit järgnevail aastail umbes 0,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja tasakaal saavutatakse alles aastal 2021.

Eesti senist ülikonservatiivset fiskaal­poliitikat arvesse võttes on tegemist tõepoolest üsna revolutsioonilise muutusega mõtteviisis. Isegi majanduskriisi kõige sügavamas punktis piirdus Eesti eelarve­puudujääk vaid 2,7 protsenti SKP-st, mis lõdva fiskaalmoraaliga riikide nagu Itaalia või Prantsusmaa jaoks oleks suurepärane saavutus ka parimatel aegadel. Võrdluseks küündis EL-i keskmine defitsiit 2009. ja 2010. aastal tublisti üle 6 protsendi, mitmes riigis koguni üle 10 protsendi.

Masu ajal ainsana ülejäägis

Eelarvetasakaalu kirjeldavat aegrida vaadates võib Eesti käitumise üle pead vangutada: 2010. aastal, kui töötus küündis 17 protsendini, olime Euroopa Liidus ainus riik, kelle eelarve oli ülejäägis. Samas võime tagantjärele tõdeda, et kuigi Eesti ei üritanud eelarvedefitsiidi abil majandustsüklit siluda, oli Eesti taastumine majanduskriisist kogu Euroopa Liidu üks jõulisemaid. Nüüd, kus Eesti kogutoodang on saavutanud kriisieelse taseme, oleme aga liikumas defitsiidi suurendamise poole, seejuures vastupidiselt teistele liikmesriikidele. Nimelt oli eelmine aasta Euroopas rekordiline selle poolest, et 28 liikmesmaast suutsid eelarve tasakaalu või ülejääki viia lausa 13 riiki. Majanduskriisi järgsetel aastatel on see arv varasemalt küündinud maksimaalselt neljani.

Mida ütleb eelarvedefitsiidi kohta majandusteooria?

Riigivõlg, kui see pole liigne, toob meil kasvu kiire. Umbes nii sõnas 18. sajandi lõpul riigikassa sekretär Alexander Hamilton, kes oli teerajajaks valitsusvõlakirjade turu tekkele Ühendriikides. Vaatenurgad eelarvedefitsiidile ja selle rahastamise viisidele on majandusteoorias siiski võrdlemisi lahknevad. Klassikaline majandusteooria võtab maksutulusid ületava kulutamise osas tõrjuva positsiooni, eeldades, et vaba raha liikumine valitsuse võlakirjadesse piirab kapitali kättesaadavust erasektori jaoks ja pärsib seega investeeringuid.

Eelarve miinusesse laskmise vastu räägib ka vähemalt osade Euroopa riikide puhul empiirilist tõendust leidnud Ricardo ekvivalentsi printsiip. Selle kohaselt saavad nutikad kodanikud aru, et riigi suuremad kulutused täna tähendavad kõrgemaid makse tulevikus, vähendades ettenägelikult oma kulutusi ja suurendades säästmist.

Tõelise tähelepanu saavutasid eelarvedefitsiit ja valitsuse kulutused majandusteoorias aga John Maynard Keynes’i töödes, mis mõjutasid oluliselt arenenud riikide majanduspoliitikat II maailma­sõja järgsetel aastatel. Kuigi Keynes nõustus teesiga, et valitsuse suuremad kulutused võivad välja tõrjuda erasektori investeeringuid, oli see tema hinnangul tõene vaid siis, kui majandus töötab täisvõimsusel. Seevastu majanduskriisi ajal ei pruugi enamus vabast kapitalist liikuda tootlikesse investeeringutesse, sest ebakindlad inimesed ei julge oma sääste riskantsena tajutavatesse ettevõtmistesse paigutada. Siin saab mängu astuda riik, kes oma laenamist ja investeeringuid suurendades raharingluse uuesti liikuma paneb.

Hilisema kriitika valguses on Keynes’i lähenemist küll üle vaadatud ja uuskeinsism eelistab majanduse turgutamisel riigieelarvele keskpankade lõdvemat rahapoliitikat. Viimastel aastatel, kui intressimäärad on püsinud aga nullilähedased või isegi negatiivsed, on majanduse turgutamist eelarvepoliitika abil taas vajalikumaks peetud. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu IMF on soovitanud seda küll ennekõike riikidele, kelle positsioon seda võimaldab.

Defitsiidi arvelt rahastatavad investeeringud ei vaata tulevikku

Kahjuks tundub Eesti eelarvedefitsiidi otstarbekus kaheldav mõlema olulisema majandus­teoreetilise kontseptsiooni järgi. Kui uskuda klassikalist majandusteooriat, võiks avaliku sektori võlgnevuse suurendamine pidurdada Eesti erasektori niigi kesiseid investeeringuid. Keinsistlik lähenemine aga eeldab, et Eesti majandus peaks täna töötama alla oma võimete. Kui SKP kasv on olnud tõepoolest kesine, ei kipu teised majandusnäitajad ressursside alakasutust kinnitama.

Vähemalt statistiliselt mõõdetuna, saavutas Eesti tööhõive mullu ajalooliselt kõrgeima taseme. Töötus piirdus samas 6,8 protsenti, mis jääb küll alla kriisieelsele ajale, kuid on madalam kui Eesti loomulik töötuse määr, mis on hinnanguliselt umbes 8 protsenti.

Konjunktuuri­uuringute põhjal on tööstus­ettevõtete tootmis­võimsusest kasutusel ligi 75 protsenti. Kui viimane väljendaks justkui kasvu­võimalusi, on Eesti tööstuse jaoks tegemist siiski väga kõrge tasemega, mida nähti viimati 2007. aastal. 2018. aastaks ennustab enamus prognoosijatest 3 protsendi juurde jäävat majanduskasvu, mida on hinnatud tänases olukorras Eesti majanduskasvu potentsiaaliks. Seetõttu tekib küsimus, millist puudujääki Eesti majanduses peaks defitsiidis eelarve korvama?

Eksportijate konkurentsivõime halveneb

Kasvu täiendav hoogustamine kõrge hõive tingimustes tähendab, et tõenäoliselt majandust hoopis kahjustatakse. Enamus täiendavatest investeeringutest lähevad teedeehitusele, riiklike üürimajade rajamisele jms, mis soosib ennekõike ehitussektorit. Eksportiva tööstuse konkurentsivõime seoses kitsaste oludega tööturul pigem halveneb.

Defitsiidis eelarvega võiks nõustuda juhul, kui tehtavad investeeringud oleksid suunatud mitte lühiajalise majanduskasvu elavdamisesse, vaid tegeleksid küsimusega, kuidas tõsta Eesti pikaajalist majanduskasvu potentsiaali. Märksõnadeks võiks siin olla suuremad investeeringud teadus- ja arendustegevusse, kõrgharidusse ja eksportiva tööstuse toetusmeetmetesse, kuid kahjuks näib tänaste plaanide kohaselt see pool jääma napiks.