Milline alkoholivaba õlu mekib kõige paremini?

Soojal suvepäeval või saunaõhtul sõpradega on vahel mõnus üks jääkülm õlu keelekasteks haarata. Kes aga alkoholi tarbida ei soovi, võib end värskendada alkoholivaba õllega. Postimees maitses, milline poes müüdavatest alkoholivabadest õlledest kõige õllelähedasemalt mekib.

Esimesena astus võistlustulle A. Le Coqi alkoholivaba õlu, mis sarnaneb oma välimuselt sama tootja Premiumi märgi alla kuuluva alkoholiga õllega. Üks maitsja leidis, et vahtu on küll kenasti, kuid õlu lõhnavat ei millegi järele. Maitselt oli märjuke testijate jaoks mõru. «Et seda tarbida, tahan ma, et väljas oleks vähemalt 25 kraadi sooja,» sõnas üks testija. «Mulle meeldib alkoholiga rohkem,» sõnas teine.

Teisena võeti ette Saku Originaali alkoholivaba õlu. Üks maitsjatest pidi juba enne purgi avamist tunnistama, et antud õlle suhtes on tal eelarvamus. «Ega ma seda Saku Originaali õigeks õlleks ei pea,» nentis ta. Õlu vahutas korralikult ja mõlemad maitsjad pidid tunnistama, et võrreldes A. Le Coqi omaga on Saku omal magusam lõhn. Maitse poolest oli Originaal mahedam ja väidetavalt rohkem õllemaitsega. «Alkoholivaba Originaal on lähedasem päris Originaalile kui alkoholivaba Premium oli päris Premiumile,» märkis üks maitsja.

Järgmisena saabus korduvalt maailma parimaks alkoholivabaks õlleks pärjatud Clausthaleri kord. Tegemist on ettevõtjaga, kes ongi pühendunud ainult alkoholivabade õllede tootmisele. Võrreldes kodumaiste alkoholivabade õlledega oli sakslaste omas vähem vahtu. «Selline spetsiifilisem maitse kui Saku õllel,» sõnas üks testija. «Jah, aga tal on maitse,» lisas teine. «Midagi, mida ei saanud A. Le Coqi puhul üldse öelda.»

Oboloni alkoholivaba õlu meenutas maitsjatele magusat limonaadi. Ühtegi head sõna nad selle toote kohta öelda ei osanud. «Tänan, aga tänan ei,» ütles üks maitsja.

Viiendana mekiti Pulsi alkoholivaba õlut. «Siin on natuke vähem kaloreid kui teistes,» tegi üks maitsjatest kindlaks. Maitse osas leidsid testijad, et ka see õlu on magusa maitsega. «See on kindlasti mingisugune karastusjook, aga õlu ta vist päriselt ikka ei ole,» kommenteeris maitsja. Teine lisas, et siis võiks juba mingit päris karastusjooki juua.

Viimasena maitsti Edelmeisteri alkoholivaba märjukest. Kiidusõnu said küll nii purgi välimus kui ka lõhn, kuid sellega positiivne osa ka piirdus. «Oi, magus! See on vist kõige magusam neist,» märkis üks maitsjatest. «Nüüd ma saan aru, et sellel A. Le Coqi Premiumil on isegi mingid eelised – ta ei maitse ega lõhna mitte millegi järele,» sõnas teine maitsjatest pärast viimase õlle proovimist.