Sven Mikser: rahastajad mõjutavad Eesti poliitikat

Sotside delegatsioon teel Stenbocki majja, võimukõnelustele polnud neil seekord asja. Sotsid usuvad, et nelja aasta pärast on nemad uue valitsuse moodustajad. Foto: Liis Treimann

Sotside liider Sven Mikser arutles Otsustajale antud intervjuus selle üle, kuidas tema parteil õnnestus valimistel hea tulemus saavutada. Mikser leidis ka, et Eestis on rahastajate mõju poliitikale olemas ja hea oleks, kui mõju oleks vähem.
 

Kuidas sotsidel on õnnestunud viimaste valimiste järel sedavõrd palju elevust tekitada?

Ühel hetkel oli selge, et nendel valimistel ei tule areenile ühtegi uut jõudu. Pigem oli oht, et mõned erakonnad kaovad. Tekkis küsimus, et kes erakondadest suudab vastata uudsuse
ootusele ning mulle tundub, et meil õnnestus.

Tegime oma kampaania teisiti, kui sotsid on varem teinud. Fassaad oli kõige vähem kulunud võrreldes teiste erakondadega. Kui varem nähti meis väikest liitlast ühele suurele, siis praegu oleme suutnud end kehtestada ühe suurena neljast. Seni oli nii, et valijad mõtlesid, et mulle meeldivad need inimesed ja need teemad, millest sotsid räägivad, aga meie valitsemissuutlikkus oli küsitav. Kuigi oleme opositsioonis, siis mingil määral oleme suutnud end kehtestada ka valitsemissuutliku erakonnana.

Suur osa teie häältesaagist olid ju protestihääled.

Ma arvan, et protestihääli seekord keegi nii väga ei jätnud. Me püüdsime laiendada enda sõnumit niššidesse, kus me varem väga ei kõlanud. Ka geograafiliselt. Võitsime valimised ühes ringkonnas Järva- ja Viljandimaal, olime teised kolmes ringkonnas. Peaaegu igal pool, v.a Tallinn ja Ida-Virumaa, edestasime Keskerakonda ja olime vähemalt kolmandal kohal.

Kui Mark Soosaarega poleks tülli läinud, siis oleksite saanud ilusa häältesaagi ka Pärnumaal?

Minul ei ole Mark Soosaarega mingit tüli. Aga keeruline on öelda, mis oleks võinud olla. Nimekirjad olid ringkonniti mõnevõrra ebaühtlased. Kui meil oleks veel rohkem aega olnud komplekteerida nimekirju, siis oleks ka nimekirjad olnud ühtlasemad. Oma sõnumist ja selle esitusest võtsime välja kõik mis võimalik.

Aga ikkagi, kui Soosaar oleks olnud teie nimekirjas, siis oleksite 19 asemel saanud 20 parlamendikohta.

Oleks, kui oleks olnud. Ma võiks mängida veel mõne väga atraktiivse nimega, kes oleks võinud olla meie nimekirjas. Inimesi, kes võiksid olla valijatele atraktiivsed, käiakse läbi kordades rohkem, kui neid lõpuks nimekirjadesse jõuab.

Kindlasti, kui meie nimekirjades oleks rohkem olnud üleriigiliselt tuntud inimesi, siis meie üldise brändi tugevuse tõttu oleks meie tulemus võinud olla veel parem.

Ma olen juba ammu tundnud puudust tugevast opositsioonijõust, kes suudaks pakkuda võimuliidule alternatiivseid lahendusi. Keskerakondlaste väljaütlemised viimases riigikogus olid niivõrd populistlikud, et neid oli keeruline tõsiselt võtta. Kas sotsides peitub võimekus olla eeloleval neljal aastal tugev opositsioonijõud?

Meie kaalukausid Keskerakonnaga on võrdsemad. Kuigi eelmisel sügisel kardeti, et lõhestume, õnnestus meil minna ühtse rusikana valimistele. Keskerakond tegeleb praegu eneseotsimisega ja erakonna-siseste jõupositsioonide kehtestamise või kõigutamisega.

Keskerakond ei ole võimeline lähemal ajal pühenduma valitsusele kinda viskamisele. Me oleme valmis võtma kandva opositsioonijõu rolli, aga meie strateegiline eesmärk on olla tõeliselt suur ja tugev erakond valitsuses.

Võtame ühe lihtsa näite. Rahandusminister Jürgen Ligi võttis kohustuse, et Eesti peab tasuma 148 miljonit eurot Euroopa stabiilsusmehhanismi fondi. Eesti jaoks on tegemist üüratu summaga, mis läheb mõne kulutamisalti riigi kulude katteks.

Peaministril ja rahandusministril on õigus, et selle kohustuse täitmise võimalus on mõnevõrra teoreetiline. Isegi juhul kui läheb realiseerimisele, siis tegu pole tagastamatu abiga, vaid laenuga, mis tuleb tagasi maksta.

Kui oleme klubis, tuleb reeglite järgi mängida. Euroliit oli suure tähtsusega ambitsioon Eesti riigi jaoks mitmel erineval põhjusel. Muu hulgas sellepärast, et kuigi valitsuse võlakoormus on väike, siis erasektori võlakoormus on märkimisväärne ja peamiselt võetud eurodes.

Psühholoogiline hirm krooni devalveerimise ees oli väga suur, isegi kui see oli põhjendamatu. Eurotsooni pääsemine nautis laia poliitilist konsensust. Kuid kuna eurotsoon on loodud nii, et kõiki ohte pole ette nähtud ega analüüsitud, siis ilmselt ka poliitiliselt ei oldud sellisteks arenguteks valmis.

Mille arvelt 148 miljonit võtta?

See on küsimus valitsusele, kui oleme opositsioonis, siis saame öelda, mille arvelt seda ei tohi võtta. Alati on kaks varianti – kas leida uusi tulusid või kärpida teisi kulusid. Väga palju muid viise ei ole. Sotsiaaldemokraatidele on alati ette heidetud, et tahame makse tõsta.

Nüüd võiksime justkui üles-alla hüpelda ja rõõmustada, et lõpuks ometi on leitud suurepärane ajend maksude tõstmiseks, ent tegelikult meie poliitika on absoluutselt vastupidine. Me näeme asju, mis on vaja ära teha, ja otsime neile katteallikaid. Maksutõus on pigem vahend.

Teie ettepanek on, et ettevõtete tulumaks võiks olla kümme protsenti. Mille poolest see parem on kui praegune edasilükatud tulumaksu kohustus?

Maksumuudatuste eesmärk on viidata olulistele asjadele, mis Eestis tuleks ära teha. Nädal aega tagasi esinesin ühele kuulajaskonnale, mis oli väike klubiline kooslus ühe meie praeguse võimuerakonna liikmeist.

Üks kuulajaist kaitses üsna emotsionaalselt minu suureks üllatuseks seisukohta, et Eesti riigi elementaarsed kohustused praeguse maksukoormuse juures ei ole täidetavad ja täiendavat maksutulu on võimalik võtta sealt, kus raha on. Olukorras, kus palgakasv on olnud mõõdukas, ettevõtete kasumlikkuse kasv aga mõnevõrra kiirem, on ressurssi, mida maksustada.

Sotsiaaldemokraadid ei vaata maksustamist karistusena. Filosoofiline suhtumine maksustamisse ja maksupoliitikasse on tõepoolest võrreldes Reformierakonnaga märkimisväärselt erinev.

Kui intervjueerida väga rikkaid inimesi, siis nad alatihti tunnistavad, et astmeline tulumaks pole mingi probleem nende jaoks, aga valimistulemuste järgi võidavad erakonnad, kes lubavad makse langetada?

Ameeriklased on samuti tunnistanud, et eelarvedefitsiit on ületanud igasuguse taluvuse piiri, kui tahes radikaalsete kärbetega ei ole võimalik seda lahendada, oleks vaja leida uusi tuluallikaid. Aga kõik möönavad seda, et üldise maksukoormuse tõstmise juttu ei ole võimalik poliitilises debatis rääkida. Meil on samamoodi.

Astmeline tulumaks on nii-öelda ülehaibitud, see ei ole imerohi, mis lahendab kõik Eesti probleemid. Samuti ei hukuta ta Eesti riiki, kui seda mõistlikul kujul rakendada.
Tulumaksu astmed on puhtalt maailmavaate küsimus.

Jah. Mart Laar küsis ühel debatil, et miks te sotsid ei paku tulumaksuvaba miinimumi tõusu, sest ka see muudab senist maksusüsteemi astmelisemaks. See on tõsi, aga selline lahendus viib riigieelarvest tulu ära. Täiendava maksuastme kehtestamine suurele tulule toob eelarvesse tulu juurde.

Teie ettepanek oli vähendada toidukauba, ravimite ja kontserdipiletite käibemaksu 20-lt viiele protsendile. Kui toidukauba käibemaksu vähendada, siis ma ei usu, et tarbija sellest midagi näeb, see kaob kaupmeeste ja töösturite kaukasse.

Mingi osa ilmselt läheb. Kui ka tootjate taskusse läheb, siis selles ma ei näe suurt tragöödiat. Kuna 2013 lõpevad põllumajandustoetuste Eesti-poolsed juurdemaksed, siis see oleks üks viis seda sektorit toetada. Soome kogemuse järgi vähemalt lühiajaliselt toidukaupade hinnad langesid. Kõik ei jõua kindlasti tarbijani, aga üldise inimeste ostuvõimet võrdsustava meetmena see kindlasti mingil moel toimib.

Kui kulukas oli sotside valimiskampaania?

Oleme kulud enam-vähem kokku löönud, see on umbes kaheksa miljonit Eesti krooni ehk 500 000 eurot.

See on uskumatu, et teil õnnestus nii vähese rahaga hakkama saada.
See kõlab uskumatult, aga tegime seekord teadliku panuse telele. Planeerisime seda pikaajaliselt ette. Tegime mõned pikad klipid, mõned lühemad treilerid. Ma arvan, et see oli üks reklaamitehniliselt paremini teostatud kampaaniaid.

Kes teie agentuur on?

Rakett. Raadioreklaami me ei teinud, kuid konkurendid kulutasid kõvasti raadioklippidele. Tegime võrdlemisi tagasihoidlikult otsepostitavaid trükiseid, mis on võrdlemisi kulukad. Panustasime natuke teistmoodi. Me ei üritanud kaasa joosta viimast kahte nädalat, kui nii IRL kui Reformierakond hüppeliselt tõstsid telereklaami mahtu.

Kui suure osa teie kampaaniakuludest katsid Vene transiidiärimehed?

Kui mõtlete Oleg Ossinovskit, siis ta rahastas oma poja valimiskampaaniat mingis mahus, aga see ei ole kindlasti märkimisväärne osa meie kulutustest, mõnikümmend tuhat eurot.

Seekordne poliitiline kampaania oli mõnevõrra puhtam kahtlasest rahast. Ma vähemalt loodan. Metsikuid reklaamimahte, mida tehti suurte erakondade poolt neli või kaheksa aastat tagasi, seekord me ei näinud.

Kas teid häirib kaitsepolitsei suur mõju valimiskampaaniale?

Kõik need keskerakondlased, kes oskasid kapo avalikku memo lugeda, endised siseministrid Seppik, Varek, Laanet, ei seadnud selle sisu kordagi kahtluse alla. Kas selle avalikkuse ette jõudmine või avalikkuse ette jõudmise viis oli poliitiliselt mõjutatud? Ma tahaks uskuda, et mitte.

Kindlasti on asju, mille puhul kapo üle pingutab, aga kui Kremliga seotud rahastamisallikad üritavad Eesti poliitikasse siseneda, siis see on piisavalt tõsine, et sellele vastu astuda. Kas infot hoiti kinni õigeks hetkeks? Ei oska öelda.

Mulle kindlasti meeldiks, kui Eestis oleks üks valimiskampaania, kus valimistele eelneva poole aasta jooksul ei tõmmataks mõne erakonna juhti liistule riigisisese või piire ületava korruptiivse teoga. See meeldiks mulle. Aga juhul kui sellised rahastamiskatsed aset leiavad, riigisisestest äriringkondadest või piiri tagant, siis veel parem oleks, kui need välja tulevad.

Kui palju Edgar Savisaar rahastamisskandaali pärast hääli kaotas?

Personaalselt ei kaotanud ta midagi. Keskerakond kaotas sellepärast hääli märkimisväärselt. Nad olid väga paljudes maakondades neljandad häälte arvult ja see on lähiajaloos ennenägematu asi.

Kui kaua Andrus Ansipi kolmas valitsus püsib?

Vaadates koalitsiooniläbirääkimisi, siis paar aastat püsib. Ei ole raske ennustada, et kriitiline periood saabub pool aastat enne kohalikke valimisi 2013, kui mõlemad pooled vaatavad tähelepanelikult enda ja teiste reitinguid.

Siis tuleb teha otsus, kas nii on mõistlik minna parlamenditsükli teisele poolajale või mitte. Suuremal koalitsioonipartneril võib tekkida kiusatus võtta väiksemalt kabinettide jaotus ära ja vastupidi, väiksem võib tunda, et ei saa piisavalt kuulsust. See on poliittehnoloogiline küsimus. Olulisem on, kui palju parteid suudavad enda genereeritud ootustele vastata.

Mandaat on ju ka tähtis?

Võrreldes eelmise riigikoguga jagati ümber 15 kohta. Neist üheksa tulid sotsidele, kuus kohta läks võimuerakondadele. Me olime nende valimiste suurimad tõusjad, kuid kindlasti mitte võitjad. Seda seekord veel mitte.

Ent kui vaadata koalitsioonipartnerite kampaaniaid, siis Reformierakond apelleeris stabiilsusele, status quo jätkumisele neile valijatele, kes on huvitatud, et ei toimuks äkilisi muutusi. Kuna Reformierakond oli reitingutes pikalt ees, siis IRL leidis, et kampaania tuleb teisiti üles ehitada. IRL tegeles uute ootuste loomisega, turustades kolme poliitilist toodet.

IRL jagas ju isetäituvaid, tühje lubadusi.
Selle üle võib vaielda, teine asi, kuivõrd järjepidevad nad on varem tehtu ja räägituga. Reformierakonna kõrged liikmed on öelnud, et nad ei tunne end seotuna selle lepinguga, mille Mart Laar oma valijatega sõlmis.

Poliittehnoloogiliselt oli leping nagu kirikus antud vanne, mille IRLi eelkäija andis. Tõsi on, et poliittoodete turustamisega tegi IRL kampaania lõpufaasis tuntava tõusu, see on tõsi ja see on nende üks haavatavusi. Niisuguste vahenditega saavutatud äkilist tõusu on kerge kaotada, palju kergem kui aastatega laotud ja poliitika stabiilsusele ehitatud toetust.

IRL on närviline ja neil on ka teatud siseprobleemid. Olemasolevate partnerite uus võimuliit teeb kohtade jaotuse keerulisemaks, sest keegi jääb ilma sellest, mis tal praegu on. Formaalne loogika ütleb, et portfellide jagamisel küsib Reformierakond Ansipile peaministri koha, siis küsib IRL Laarile välisministri koha.

Samas mulle tundub, et IRLi pingereas Mart Laari ministriportfell ei pruugi olla esimesel, teisel ega kolmandal kohal. Normaalne olukord oleks, kui valitsusparteide juhid oleks valitsuses. Vastupidine näitaks, et Laar pole piisavalt motiveeritud või et tal pole erakonnas piisavalt toetust.

Mulle tundub, et praegu Stenbocki majas toimuvate valitsuskõneluste tähtsaim küsimus pole pea-, vaid majandusministri portfell.

Tõenäoliselt on see nii. Reformierakond on sellest portfellist väga huvitatud. Siin tekib küsimus, et kas antakse ära rahandusministri portfell, mida hoiab Euroopa või maailma parim rahandusminister.

Euroopa parim. Kuidas see ikkagi võimalik on, et aastal 2011 Reformierakond nõuab majandusministri portfelli endale selleks, et vastata oma toetajate ootustele?

Kindlasti on mõjukaid ringkondi, kes toetavad poliitikat, lootes… Üks asi on see, kui rahastatakse poliitikat, et saada konkreetset teenet, teine asi, et suunata poliitikat madalatele maksudele. Eestis on rahastajate mõju poliitikale olemas ja hea oleks, kui seda mõju oleks vähem.

Viimasel tööandjate keskliidu konverentsil üllatasid mind ettevõtjad, kes ütlesid, et neid ei huvita mingi sotsiaalmaksu lagi, madalam tulumaks või muu selline lubadus, vaid nad ootavad uuelt valitsuselt kaitset rahvuslikule kapitalile. Millised võimalused meil on rahvusliku kapitali toetamiseks?

Protektsionismile seab piirid integreerumine Euroopa Liitu või WTOsse või mõnda muusse sarnasesse organisatsiooni. Ekslik on ette kujutada, et mõne ettevõtja peletab siit ära teadmine, et jõukad inimesed maksavad siin mõne protsendipunkti võrra suuremat tulumaksu. Kindlasti see nii ei ole. Ühetaoline tulumaks võib olla reklaamivahend. Ka sotsiaalmaksul on sümbolväärtus.

Nii Reformierakond kui ka IRL toetavad sotsiaalmaksule lae seadmist, kuid nende lähenemine on erinev. Reformierakonna lagi on sümboolne, mis ei mõjuta oluliselt pensioni- ja haigekassa laekumisi. IRL leiab, et lagi võiks olla madalam. Selle puhul tekib küsimus, kas lagi tuleb ka saadavale teenusele.

Potentsiaalset investorit, tulgu ta väljast või seest, huvitab, kas riik pakub talle moraalset ja praktilist tuge. Et poleks liigset bürokraatiat, oleks tööjõud ja pikaajaline turvatunne. Tulumaksu protsent on seejuures marginaalne.

Kas te ikka usute, et sotsid on 2015. aasta parlamendivalimiste võitjad?

Ma ei näe ühtki põhjust, millele tuginedes võiks öelda, et see on võimatu või vähetõenäoline. Meil on head šansid järgmised valimised võita. Täna on 22. märts. Neli aastat ja üks kuu tagasi oli Reformierakonnal parlamendis 19 kohta.

See hakkab meelest minema, aga seda oli sama palju kui meil praegu. See ei tähenda, et paratamatult ka meiega nii juhtub, aga näitab, et see on võimalik. Eelduseks on, et suudame meile antud krediiti hoida, lubadused nähtavana hoida ja oma organisatsiooni üles ehitada.

Võib-olla tõesti on kõige tähtsam korralik organisatsioon ja hea kampaania, aga mulle tundub, et põhiküsimus on see, kuidas panna valija uskuma, et kui tahame paremat arstiabi või kooliharidust, siis tuleb tõsta maksukoormust.

Argument tuleb pöörata pea pealt jalgadele tagasi ja öelda, et meil ei ole vaja kõrgemat maksukoormust, vaid paremat haridust ja töötavat sotsiaalabisüsteemi ning raha pensionite maksmiseks. Kui keegi ütleb, et neid probleeme saab lahendada makse alandades, siis tuleb see loogiliselt tõestada.

Ansip küsis oma 2007. aasta kampaania teleklipis, et kas tahad saada sama palju palka kui Soomes ja sama palju pensioni kui Rootsis, ja muuseas küsis ka seda, et kas tahad iirlaste kombel unustada kõik rahamured.

Tagantjärele on see koomiline. Me seame eeskujuks Skandinaavia sotsiaalset ühiskonna mudelit, aga sinna on võimalik jõuda ainult suurema sidususe kaudu. Teine võimalus on öelda, et see ei ole meie ideaal, aga paraku läheduse tõttu me siiski peame neid eeskujuks.

Skandinaavia on ka jätkuvalt konkurentsivõimeline maailmas. Võimalik, et nad peavad oma sotsiaalpoliitikat tõmbama koomale, aga ka siis jäävad nad meist kaugele ette.