Andres Lipstok: rahapoliitika end vangi võtta ei lase

Foto: SCANPIX

Eesti Panga president ja Euroopa Keskpanga nõukogu liige Andres Lipstok leiab, et liiase inflatsiooni ärahoidmine euroalal ja ka inflatsioonikartuste leevendamine on parim, mida euroala keskpangad saavad majanduse toetamiseks teha.

Eesti on nüüd juba pea kolm kuud euroala täisliige. Euro tuli Eestis kasutusele tehniliselt sujuvalt ja ühiskonna heakskiit euro kasutuselevõtule on kasvanud.

Sujuv üleminek lõi hea aluse, et saaksime tähelepanu pöörata põhilisele ehk sellele, kuidas aidata kaasa euro stabiilsuse tagamisele edaspidi. Teisisõnu on fookusesse tõusnud põhiküsimus – euroala hinnastabiilsuse hoidmine.

Euroala hinnastabiilsus pole meile abstraktne ja võõras mure. Teadsime ju juba enne eurole üleminekut, kuidas kodulaenude viiteintress või euro kurss dollari suhtes meie igapäevaelu mõjutab.

Kuid seni on vähem adutud, kui suur mõju on euroala üldisel inflatsiooniarengul ühiskonna käitumisele tervikuna.

Uuringud näitavad, et ühisraha piirkonnas kujundab euroala üldine areng inimeste inflatsiooniootusi rohkem, kui esmapilgul arvata võib.

Näiteks võib Sloveenia ja Austria inflatsioonitempo olla ühel aastal maksumuudatuste või majandustsükli erinevuste tõttu vägagi erinev, kuid elanike ja ettevõtjate pikemaajalised hinnaootused on neis riikides siiski küllaltki sarnased.

See on ka loogiline. Rahaliidus on erinevate regioonide inflatsioonierinevused loomulik nähtus, samas ei saa need erinevused kesta väga pikalt.

Vastasel korral kaotab kiirema inflatsiooniga riik konkurentsivõimes: paremal juhul pidurdub tema majanduskasv järk-järgult, halvemal juhul aga toimub kohandumine Kreeka-tüüpi raskemakoelise kriisi läbi.

Olgu üht- või teistpidi – lõpuks tähendab see nõudluse vähenemist ning hinnakasv surutakse tagasi «õigele» tasemele.

Meie jaoks ei ole selles suhtes pärast rahaliiduga liitumist eriti palju muutunud. Ka fikseeritud vahetuskursi tingimustes lõi Eesti inflatsiooni ohjamisele aluse kindel kontroll Euroopa inflatsioonirindel.

Eesti inflatsioon oli lühikest aega küll palju kiirem kui mujal Euroopas, kuid pikemaajalised ja liiga suured kõrvalekalded pidi majandus siiski ära parandama. Vastasel korral oleks surve all olnud kursi püsimine.

Kui eelmise rahasüsteemi ajal oli nõrgema närviga analüütikutel võimalik arvata, et majanduse kohandumine viiakse ellu devalveerimise ehk raha väärtuse nõrgendamise abil, mis oleks lubanud inflatsiooni püsidagi kõrgemana, siis rahaliidus seda varianti õnneks pole.

Rahaliidus on pikaajalisi majandusotsuseid langetades suurem mure see, kas euroala keskpangad ehk eurosüsteem tervikuna suudab hoida üldist üleeuroopalist keskmist inflatsioonitempot sobilikuna.

See tähendab keskmises perspektiivis inflatsioonitempot alla kahe protsendi, kuid selle ligidal. Kui Austrias või Sloveenias või meil endal ka ongi mõnda aega teistsugune inflatsioon kui euroalal, siis otsuste langetamisel tuleb vaadata tervikut.

Euroala võimekus inflatsiooni eesmärgiks seatud kahe protsendi lähedal hoida on kogu viimase aastakümne jooksul kindlust tekitanud. Keskmine inflatsioonitempo on kogu ühisraha eksisteerimise ajaloo keskmisena olnud euroalal natuke alla kahe protsendi ning aastane inflatsioon on valdavalt liikunud 1,5–2,5 protsendi piires.

Kuid edu ei tohi uinutada. Euroala inflatsiooninäitaja on olnud selle aasta alguses üle kahe protsendi ja viimati 2,4 protsenti. See tekitab muret.

Detailsem pilt on muidugi kirjum, argumente leiab nii ühelt kui ka teiselt poolt ning edasised rahapoliitika meetmed peavad seda mitmekesisust arvestama.

Ühest küljest on Euroopa majandus sügavast majandussurutisest alles üle saamas. Tööpuudus on tavapärasest suurem, suhteliselt kõrge võlakoormus pärsib laenamisaktiivsust paljudes riikides ning enamik hiljutisest hinnatõusust tuleneb üleilmsetest teguritest ehk energia ja toidu kallinemisest maailmaturul.

Muude kaupade ja teenuste hinnad on viimasel ajal kasvanud õige tagasihoidlikult. Seetõttu on ettevõtjate ja tarbijate inflatsiooniootused jäänud ajaloolise keskmise lähedale. Kui toorme hinnaralli peatuks, võiks euroala hinnatõus juba järgmisel aastal olla veidi alla kahe protsendi.

Aga vaadates andmete teist poolt, leiavad tuge need mõtted, mille põhjal praegune euroala intressitase pole sobiv selleks, et tagada edaspidi hinnastabiilsuse eesmärgile vastav madal inflatsioonitase.

Kuigi avalikkuse tähelepanu all on mõne Euroopa riigi võlakriis, on majanduse enda areng olnud euroalal tervikuna oodatust parem.

Majanduskasv on püsinud üle keskmise taseme ja tootmisvõimsuste kasutatus ei meenuta kuidagi enam kriisiolukorda. Tööpuudus on küll suur, kuid alaneb juba ning tööstus- ja teenindussektori näitajad on ajaloolises plaanis pigem kõrged.

Kui lisada tõsiasi, et globaalne hinnatõususurve on näidanud üles tüütut järjekindlust ega ilmuta järeleandmise märke, on riskid euroala hinnakasvule suurenenud.

Euroopa Keskpanga nõukogu viimase istungi järgsel pressikonverentsil jäi seetõttu kõlama seisukoht, et eurosüsteem võib selle ohu vastu seismiseks tõsta raha hinda turgudel oodatust varem, võib-olla juba aprillis.

Euroala keskpankade mandaat on selles suhtes selge ning ei ole põhjust arvata, et mingid teised uitmõtted meid oma eesmärgi seadmisel kõrvale laseksid kallutada.

Tuleb rõhutada, et Euroopa Keskpanga nõukogu jälgib majanduse olukorda hoolega ega seo end ennatlikult tulevaste otsustega kujul, mis teeks teda oma varasemate sõnade vangiks.

Avalikus arutelus on ringelnud kaks kõrvalist argumenti, mille põhjal on väidetud, et euroala keskpangad on käsist-jalust seotud ega saa seetõttu oma põhieesmärki rahuldavalt täita.

Esiteks on oletatud, et pankade olukord Euroopas on sedavõrd nõrk, et me ei saa loobuda kriisiaegsetest erakorralistest rahapoliitika meetmetest, mis muutsid rahapakkumist pankadele lahedamaks.

Teiseks väidetakse, et kuni mõne euroala riigi eelarveolukord pole kindlalt kontrolli all ja uued finantskontrolli mehhanismid sisse viidud, ei julge keskpangad inflatsiooniohtu oma tegevuses tähtsustada.

Ma ei taha kumbagi väidet alahinnata. Olukord maailma peamistel rahaturgudel, sealhulgas Euroopas, ei ole loomulikult veel päris riskivaba ning Euroopa riigirahanduse juhtidel on kõvasti peamurdmist, kuidas uuendatud eelarveraamistik aitaks edaspidi kriise vältida.

Kuid oma põhieesmärgi täitmisel ei ole euroala keskpangad nende muredega kuidagi ahistatud, et tohiksid või peaksid hinnastabiilsuse eesmärgi tagaplaanile jätma. Liiase inflatsiooni ärahoidmine ja ka inflatsioonikartuste leevendamine on parim, mida keskpank saab pikaajalise majanduskasvu toetamiseks teha.

Mis puudutab rahaturu likviidsust ja kriisiaegseid erakorralisi meetmeid, siis nende olemasolu ei takista vajaliku intressipoliitika teostamist. Kui rahaturu normaalse toimimise tagamiseks on vaja jätkata piiramatu mahuga ja etteantud intressimääraga oksjonite läbiviimist, võib seda olla mõistlik teha ka siis, kui rahapoliitilised intressimäärad juba tõusevad. Üks ei takista siinkohal teist.

Tuleb ka toonitada, et vastupidi laialt levinud väärarusaamale ei ole erakorraliste meetmete sisseviimise järel üldine rahamassi kasv olnud Euroopas eriti kiire. Viimased andmed näitavad, et see on vaid paar protsenti aastas, mis on pigem vähevõitu, kui üleliia.

Seejuures ei tähenda erakorraliste instrumentide olemasolu turul, et rahaturu keskkond oleks iseendast ülemäära leebe, sest vajadusel on Euroopa keskpangad teinud likviidsust koomale tõmbavaid rahapoliitilisi tehinguid. Kui selliste oksjonite korraldamise põhimõtted on oma aja ära elanud, tuleks need muidugi kiiremas korras üle vaadata.

Sama põhimõte pädeb ka riigieelarve rahapoliitikale avaldatava mõju puhul. Riigieelarve seisundil on kahtlemata suur mõju üldisele majandusarengule ning see mängib majandusolukorra analüüsis suurt rolli. Kuid see analüüs ei anna põhjust, miks Euroopa Keskpanga Nõukogu peaks oma otsuses liigselt muretsema euroala terviku või liiati siis üksikute liikmesriikide võlateeninduse kulude üle.

Rahapoliitiliste intresside asemel mõjutab riikide võlateeninduskulusid esmajärjekorras ikkagi vastava riigi fiskaalpoliitika usaldusväärsus, mida kajastab euroala sees ilmekalt ka riigivõlgade suur intressierinevus.

Eelmisel kevadel alanud riigivõlakirjade ostuprogramm võib keskpankade eesmärkide suhtes arusaadavalt ebakindlust tekitada. Toonasel sammul oli aga konkreetne eesmärk, mis oli seotud finantsturu olukorraga ja mitte eelarvepoliitika seisuga. Keskpankadel on keelatud riigieelarvet finantseerida ning sellist finantseerimist pole eurosüsteemis praeguse kriisi käigus toimunud.

Tuleb ka rõhutada, et nende ostude tulemusel turgudele antud likviidsust on kogu selle perioodi jooksul vastupidiste tehingutega kõrvaldatud. See on samuti märk, et euroala keskpangad peavad rahapoliitika põhieesmärki ehk hinnastabiilsust ülimuslikuks.

Kuigi riigieelarve korrastamine on paljude Euroopa riikide jaoks tõsine katsumus, on selle probleemi lahendamiseks teised inimesed ja teised vahendid. Rahapoliitika ennast sellest vangi võtta ei lase.

Kokkuvõttes on vaoshoitud inflatsioon euroala keskpankade ainus eesmärk oma rahapoliitika kujundamisel. Just selle põhimõtte järgimine on peamine, millega rahapoliitika võib toetada majanduse ebakõlade parandamist.