Kuigi teod maksavad rohkem kui sõnad, siis ole ka viimastega ettevaatlik – nii mõnigi nipsakas vabandus või ettekääne võib lõpuks sulle töökoha maksta.
Üheksa asja, mida mitte kunagi öelda oma ülemusele
Portaal Don’tWasteYourMoney reastas üheksa fraasi, mida pigem ei tasu ülemuse või ka kolleegide juuresolekul kasutada.
Palun vabandust. Loomulikult tuleb andeks paluda, kui oled suure vea teinud, kuid ära kipu seda fraasi üle kasutama. Mida sagedamini seda teed, seda enam tundub see vaid sõnakõlksuna, mida siiralt ei mõelda.
Mul on igav. See on märkus, mis paneb ülemuse mõtlema, et ehk polegi sul vaja siin olla ning ametikoht on põhjendamatu. Kui sul on vahel igav, siis korrasta näiteks oma lauda või meilikaustu. Kui aga tunned, et saad tööl liiga vähe väljakutseid, siis räägi sellest ülemusega.
Ma juba tean seda/piisavalt palju. Küllap leiad mitu põhjust, miks mitte saada täiendusõpet või koolitusi – võib-olla maksab see palju, võtab liialt aega ja nõuab pingutust. Samas on järjepidev enesetäiendamine igati vajalik ning annab alati parema positsiooni tööturul. Kui keeldud koolitustest, siis võib ülemus selle ettekäändeks tuua sinu asemele kogenenuma ja teadlikuma inimese palkamisel.
Mul pole aega aidata. Seda kuuldes mõtleb ülemus ilmselt kahele asjale. Esmalt võib tunduda, et töötaja pole produktiivne või ei oska oma aega planeerida. Teine variant on see, et sa pole meeskonnamängija. Kui kumbki neist vastab tõele, siis tasub nende omaduste kallal tööd teha. Kui püüdsid lihtsalt ülesannetest kõrvale hiilida, siis parem olgu sul ka hea põhjendus.
See juhtus, sest... Mitte iga projekt ega tööülesanne ei õnnestu nii nagu tahtsid. Kui oled aga eksinud tulemuste analüüsimisega, maganud maha tähtaja või lihtsalt teinud vea, siis ära otsi õigustusi. Oma vastutuse tunnistamine on see, mida ülemus sel puhul ootab.
Kas kuulsid juba? Väldi ülemuse juuresolekul klatšimist. Ka suhetes kolleegidega tasub klatšijutud minimaalsena hoida, sest kunagi ei tea, kelle kõrvu need jõuda võivad. Klatšimine ei tee inimest kuidagi paremaks ning paneb eriti halval juhul hoopis töökoha ohtu.
See pole aus! Võib-olla sai kolleeg ametikõrgendust, mida ise tema asemel soovisid. Täiskasvanu ei hakka aga jonnima ja väitma, mis on tema arvates aus ja kuidas oleks teisiti pidanud olema. Pole kuigi tõenäoline, et kolleegil on täpselt samad oskused, tööstaaž ja varasemad kogemused nagu sinul. Kui leiad, et ülemuse käitumine oli tõepoolest kummaline, siis avalda viisakalt arvamust, küsi põhjendusi, mõtle välja argumendid enda kaitseks jm.
Aga me oleme alati nii teinud. Kui juhtkond soovib, et teeksid ülesande teatud viisil, siis peab nii ka tegema. Kui näitad üles vastupanu ja õigustad ennast, siis ei jäta see head muljet. Lõppude lõpuks soovib ülemus teada, kas oled avatud ka uuenduslikele töömeetoditele ning julged riskida.
See pole mu töölepingus kirjas. Eriti just väikestes ettevõtetes esineb olukordi, mil töötajal on vaja käised üles käärida ja asi ära teha, sest kedagi teist pole, kuid tegemata ei saa ka jätta. Siin sõltub palju sellest, millise ülesandega on tegu. Kui see on alandav ja vastumeelne, pole muidugi selles küsimust. Kui aga töökäsi napib ja see sul tükki küljest ei võta, siis löö kaasa ja näita, et oled meeskonnamängija.