/nginx/o/2011/03/22/543451t1h5120.jpg)
Paljud usuvad, et peame tänama Andres Borgi (Rootsi rahandusminister) ja Fredrik Reinfeldti (Rootsi peaminister) selle eest, et Rootsi finantskriisist terve nahaga välja tuli. Mina usun aga, et peaksime hoopis tänama Andrus Ansipit ja Valdis Dombrovskist – Eesti ja Läti peaministrit.
Ilmselt olete praeguseks unustanud, kuidas me kõik ootasime kaks aastat tagasi suurt pauku. Meie pangad olid laenanud 500 miljardit naeruväärseteks eluasemelaenudeks Balti riikides. Finantskriis tabas Eestit, Lätit ja Leedut täiel jõul, investorid pagesid ja eksport vähenes. SKT kukkus umbes 15 protsenti.
Paljud eeldasid, et Balti riigid lasevad oma valuutal langeda nagu kividel, selleks et kõike eksporditavat oleks odav osta. Kui aga nende raha oleks nii väheväärtuslikuks muutunud, poleks neil olnud ka võimalik laenusid tagasi maksta. Meie suurpangad oleksid põrmu varisenud, mille tagajärjel tulnuks meil hakkama saada üsna mitme näruse aastaga.
Aga Balti riigid ei olnud nõus end odavalt müüma. Ja kui rohkem sisse ei tule, siis peab hakkama saama vähemaga. Nii viisid nad ellu jõhkra säästuplaani.
Läti ametnike palgad langesid kuni 30 protsenti, paljud haiglad ja koolid olid sunnitud oma tegevuse lõpetama. Eesti viis ellu üleüldise kümneprotsendise kärpe kogu majanduses. See puudutas valusalt rahvast, kuid hoidis ära kokkukukkumise. Balti riigid suutsid maksta oma võlgu. Nad võtsid meie löögi enda peale – ja tegid seda suurema kärata.
Paljud selgitavad seda asjaoluga, et neil olid palju hullemad ajad Nõukogude okupatsiooni perioodil ning nad on kogenud, et kui mõne aja jooksul pingutada, on võimalik luua parem tulevik. Nüüd majandus jälle kosub ja palgad kasvavad.
Balti riigid isegi ei karistanud neid poliitikuid, kes selle kibeda rohu tõid – uskumatu, aga nad kiitsid neid. Eelmise aasta oktoobris valis suur osa Läti rahvast Dombrovskise tagasi. Tänavu märtsi alguses toimunud valimistel Eestis kasvas nii Ansipi kui ka tema valitsusliidu partneri toetus.
Milline kummaline järjepidevus. Kui teistele eurooplastele niimoodi nuga selga lüüakse, et nad peavad hakkama jälgima isiklikku eelarvet isegi toidupoes, siis lähevad nad tänavale mädamunadega loopima. Kui Balti riikidel läheb kehvasti, ei süüdista nad teisi, isegi kui see on põhjendatud, vaid käärivad käised üles ja töötavad rohkem. Nad päästsid meid sel korral, kuid sellise suhtumisega mööduvad nad meist peagi, uskuge mind.
Tekst on ilmunud Stockholmi ajalehes Metro 9. märtsil 2011.
Tõlkinud Triin Oppi.