Lugeja küsib: mida teha, kui auto on kinni pargitud ja liiklusliin ei aita?

Parkla. Foto on illustratiivne. Foto: Mihkel Maripuu

«Hiljuti oli mu auto (Mercedes) pargitud Tartus Annelinnas kortermaja juurde. Teine autojuht (halli Fordi omanik) on oma autoga minu juhiukse blokeerinud nii, et ma ei saanud oma autosse. Autode vahel oli jäänud mitte rohkem kui 20 sentimeetrit,» alustas lugeja oma kirja.

«Kaks korda selline olukord juba oli ja sain autosse teiselt poolt. Seekord oli mul aastane laps süles ja otsustasin selle lolluse lõpetada. Helistasin liiklusliini numbrile 6123000, kirjeldasin olukorda ja palusin autonumbri järgi omaniku nimi teada saada ja talle helistada. Väga lihtne ja loogiline palve, kui auto/uks on blokeeritud. Vastati, et nemad sellega ei tegele ja las olukorda lahendab korteriühistu esimees. Esimees ütles, et parkla on ikka linna maa ja helistas veelkord numbrile 6123000. Ametnik ütles «Las naine ronib teiselt poolt». Seega mul on loogilised küsimused: kas linnale kuuluvas parklas igaüks teeb, mida tahab ja keegi ei aita probleemses olukorras? Milleks siis on üldse vajalik liiklusliin, kui kodanik palub abi ja talle vastatakse «See meid ei huvita»? Kes siis aitab, kui parklas on mu auto blokeeritud? Mida peaksin tegema, kui ma ei saa ronida teiselt poolt, näiteks kui oleksin rase? Ja kas liiklusliinil on tõesti õigus keelduda reageerimisest?» oli lugeja nördinud.

Vastab politsei- ja piirivalveameti (PPA) teabehaldusbüroo juht Ivo Kolk.

Kahjuks tekkis tõesti olukord, kui 612 3000 numbril vastanud kolleegid ei saanud helistajaid aidata. Samas oleme tänulikud, et infotelefonile helistanud inimesed andsid olukorrast teada. PPA palub vabandust infotelefoni töötaja kohatu suhtlemisstiili pärast, tema antud soovitused polnud asjakohased.

612 3000 on PPA infotelefon, mille peamine eesmärk on jagada infot eeskätt PPA teenuste kohta, anda nõu, kuidas taotleda dokumenti, saada ametnike kontaktandmeid ja ka infot teisaldatud sõidukite kohta. Samuti on infotelefonile oodatud info liiklusohtlikest olukordadest, mis ei vaja kiiret sekkumist ning mille edastamine hädaabinumbrile 112 võib seega pidada ebaotstarbekaks.

Võimaluse korral aitame ka muudes küsimustes. Näeme, et meie infotelefonile helistajate vajadused on oluliselt laiemad. Helistavad inimesed olukordades, kus ei ole ohtu elule ega tervisele, kuid inimene ei leia omal jõul probleemile lahendust ega oska mujalt abi küsida. Seega tuleb meil teeninduspõhimõtted üle vaadata eelkõige küsimustes, mis puudutavad näiteks parkimist. Soovime ka ise teha süsteemi paremaks ja selgemaks, et inimene, kes infoliinile helistab, saaks alati abi.