Eestimaalased sooviks rohkem kodus mugavalt kaugtööd teha

Kodukontor. Foto: PantherMedia

Kaugtöö puhul töötavad inimesed osaliselt väljaspool organisatsiooni tavapäraseid tööruume. See on pigem levinud teadmistepõhistel töökohtadel, kus töötajad ei ole seotud konkreetse asukohaga, et tööd valmis teha.

Kuna viimaste aastakümnete jooksul on toimunud suured arengud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamisel, on järjest enam levinud ka kaugtöö tegemine, kirjutab sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna analüütik Liina Kaldmäe sotsiaalministeeriumi blogis.

Kaugtöö plussid ja miinused

Ühest küljest on uuringutes leitud, et kaugtöö tegemisel on positiivne mõju tööga rahulolule, töö tulemuslikkusele ning töö- ja pereelu ühildamisele. Samuti tajuvad töötajad kaugtööd tehes vähem stressi ja mõtlevad vähem töölt lahkumisele. Teisest küljest on kaugtööd seostatud ka negatiivsete mõjudega, eriti kui töötaja teeb seda suurema osa tööajast. On leitud, et töötajad, kes teevad kaugtööd sagedamini, tunnevad end rohkem töökohast eraldatuna ja neil esineb raskusi töö ja kodu keskkonna eristamisel.

Kui palju tehakse Eestis kaugtööd?

Tööelu-uuringus küsiti töötajatelt, kas nad on viimase nelja nädala jooksul töötanud osaliselt või täielikult väljaspool ettevõtte tavapäraseid tööruume (kodus, raamatukogus, kaugtööbüroos või mujal). Arvesse ei läinud tööga seotud käigud ja kohtumised. Selgus, et Eestis oli 2015. aastal kaugtööd teinud 20 protsenti töötajatest. Ka 2009. aastal oli kaugtöö tegijate osakaal sama ehk see pole viimaste aastate jooksul üldiselt muutunud. Suurim osa kaugtöö tegijatest töötab väljaspool tavapäraseid tööruume alla veerandi tööajast, enamiku või kogu tööaja jooksul tegi 2015. aastal kaugtööd 24 protsenti vastanuist.

Kes teevad kaugtööd?

Kaugtööd teevad soo lõikes rohkem mehed ja vanuse osas 25–49-aastased töötajad. Ametialalt on kaugtöö tegemine enim levinud juhtide ja tippspetsialistide seas, teistes ametigruppides on kaugtöö tegijate osakaal kuni viis korda madalam.

Tegevusalade lõikes on enim kaugtööd teinud töötajaid info ja side (47 protsenti), ehituse (31 protsenti) ja kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevusega seotud aladel (31 protsenti), vähim tervishoiu ja sotsiaalhoolekande (12 protsenti) ja töötleva tööstuse aladel (9,4 protsenti).

Soov kaugtööd teha on tõusnud

Võrreldes 2009. aastaga on tõusnud nende töötajate osa, kes ei tee kaugtööd, kuid sooviksid seda teha. Töötajatest, kes ei ole kaugtööd viimase nelja nädala jooksul teinud, eelistas 2015. aastal väljaspool tööruume töötada 34 protsenti, 2009. aastal eelistas seda 18 protsenti inimestest. Seega võib uuringu tulemuste põhjal järeldada, et inimeste soov kaugtööd teha on aastatega suurenenud, kuid selle töövormi võimaldamine ei ole soovidele järele jõudnud. Kaugtööd sooviksid osaliselt või kogu aeg teha (aga ei tee) enim noored (42 protsenti 15–24-aastastest, 38 protsenti 25–49-aastastest ning 24 protsenti 50+ vanuses töötajatest) ja mehed (39 protsenti meestest ja 29 naistest).

Kokkuvõtteks võib öelda, et kaugtöö tegemise kasvuks on lähitulevi­kus potentsiaali, kuna on olemas lõhe selle vahel, kui palju praegu kaugtöö tegijaid on ja kui palju on töötajaid, kelle tööd saaks potentsiaalselt ka kaugtöö vormis teha, kuid hetkel tööandja seda ei võimalda. Arvestades veel tööandjate järjest suuremat vajadust tööjõu­puuduse tingimustes pakkuda töötajatele neile so­bivaid töötingimusi ning ka tehnoloogia järjepide­vat arengut, peaks tulevikus kaugtöö vorm Eestis levinumaks muutuma.