Laenupidu niipea ei tule

Peeter Koppel Foto: Mihkel Maripuu

Nädalavahetusel kohtusid maailma riigijuhid, et leida rahanduskriisile lahendus. SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel leiab, et poliitikute lubadustel on jumet.

Milline mõju võib olla riigijuhtide nädalavahetusel kokku lepitud abinõudel?

Enamik meetmeid on suunatud pankadevahelise usalduse taastamisele, sest selle puudumine oli lühiajalise laenuturu sisuliselt külmutanud. Otsiti süsteemi nõrgemaid lülisid ning kardeti, et mõni suurem tegija võib veel uppi lennata.

Kui võrrelda lühiajalise laenuturu ülesannet majanduses inimorganismiga, siis võiks pikalt kirjeldada, mis juhtub, kui vereringe osaliselt jääs oleks. Pikaajalisi mõjusid vaadeldes peab kindlasti nentima, et märatsevat deflatsioonitonti üritatakse maha suruda pudelist välja lastava inflatsioonidžinniga.

Kas krediidikriis lõpeb ning usaldus ja üksteisele laenamine pankade vahel taastub?

Krediidikriis peab praegusel kujul ilmselt päris kiiresti lõppema, sest selline olukord, kus ka täiesti krediidikõlblikel ettevõtetel on probleeme laenu saamisega, on erakordselt tõsine.

Kui riigid koostöös suudavad usalduse taastada, võib tõesti kuuldavale lasta tõsise kergendusohke. Kuid samas peab siiski nentima, et sellist laenupidu nagu viimastel aastatel ei tule ilmselt tükk aega. Laen võib minna odavamaks, kuid laenamise põhimõtted jäävad ilmselt pikemaks ajaks karmiks.

Kas endiselt on oht, et kriis levib tegelikku majandusse?

Kriis on reaalmajandusse juba levinud, majanduslangus on arenenud maailmas kohale jõudnud. Samas peab nentima, et üldise depressiooni tõenäosus on mõnevõrra vähenenud.

Millal võivad näiteks pensionifondide osakuomanikud oma konto väärtuse real rõõmustavamaid arve näha?

Mida pikem on pensionikogumise aeg, seda vähem tohiks emotsioonidele voli anda. Tõsised finantskriisid korduvad umbes iga kümne aasta tagant. Seega peab pikemaajaline pensioniinvestor ilmselt oma elu jooksul paraku veelgi raskeid perioode üle elama. See ei tähenda, et aktsiariski peaks pensionikogumisel välistama. Pikaajalise investeerimise filosoofiale pole põhjust hingekella lüüa.

Eri riikide valitsused on praegu kulutanud panganduse päästmiseks miljardeid dollareid ja eurosid. Miks ei võiks lasta turul n-ö vabalt toimida?

Teoreetiliselt võib loomulikult filosofeerida: kapitalism tähendabki ju seda, et nõrgad tuleks pankrotti lasta. Samas saadakse maailmas aru, et selle mõjud majandusele ja ühiskonnale tervikuna oleks liiga suured.

See pole esimene ega tõenäoliselt ka viimane päästeoperatsioon. Ajalugu tunneb nii vähem edukaid kui väga edukaid päästeoperatsioone. Viimasel puhul on heaks näiteks Rootsi riigi tegevus 1990. aastate keskel, mis lõppkokkuvõttes tähendas nulliringi – riigi omandatud probleemsed varad suudeti aja jooksul realiseerida kahjumita.

G7 rahandusministrite kriisiplaan

•    USA ja Euroopa keskpangad on valmis kommertspankadele laenama nii palju raha, kui need likviidsuse tagamiseks vajavad.
•    Tähtsatel pankadel ei lasta põhja minna, riik võtab need oma kontrolli alla.
•    Iga riigi hoiuste kindlustusprogramm on hoiustajate rahustamiseks piisavalt tugev.
•    Taaselustada tuleb hüpoteekide ning teiste kindlustatud varade sekundaarsed turud.