/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)
/nginx/o/2017/03/09/6426175t1hcb26.jpg)
Õllepudeli värvil pole pistmist õlletootjate eelistusega, vaid kesvamärjukese säilitamistingimustega.
Huvitav teada: miks on enamik õllepudeleid pruunid või rohelised?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi õlle ajalugu ulatub juba aastatuhandete taha Egiptusesse, hakati seda pudelitesse villima ja poodides müüma alles 19. sajandil, kirjutab Sun.
Esialgu müüdi õlut läbipaistvast klaasist pudelites ning säilitati külmas ja pimedas. Praegu on aga läbipaistvad õllepudelid pigem harv nähtus ja rohkem kohtab neid tumepruunist või -rohelisest klaasist pudelites.
Nimelt hakkasid õlletootjad ajapikku märkama, et kui läbipaistvast klaasist õllepudel mõneks ajaks päikse kätte jätta, hakkab jook seal sees halvasti lõhnama. Ebameeldiv lõhn tuli sellest, et läbipaistev klaas võimaldas UV-kiirtel joogini tungida ja laiali lõhkuda humalas leiduvaid happeid. See tekitas omakorda keemilisi reaktsioone, mis kiirendasid õlle käärimist ning jook omandas rõveda lõhna.
Et seda takistada ja õlut edaspidi värskena hoida, hakati õlut villima tumedatesse pudelitesse. Teise maailmasõja ajal kimbutas õlletootjaid aga pruuni klaasi nappus ning seetõttu müüdi õlut rohelistes pudelites. Kuna see õlle maitseomadusi ei mõjutanud ning tarbijates negatiivset vastukaja ei tekitanud, kasutatakse ka rohelisi pudeleid senimaani.
Samuti ei pea tänapäeval enam kartma läbipaistvas klaaspudelis õlut, kuna toonased puudused on nüüdseks kõrvaldatud.