/nginx/o/2016/07/15/5624945t1h9d64.jpg)
Miks mitte palgata hooajaliselt Ukraina keevitajaid, kui ettevõtte suurtellimus seda nõuab? Kui keskmine palk kasvab euroala keskmisest kordades kiiremini, siis koos sellega tuleb panustada ka tööjõu pakkumise paindlikkusse, kirjutab Nordea ökonomist Tõnu Palm.
Rände- ja välistööjõu poliitika on strateegiline valdkond, mis eeldab nutikaid valikuid, sest see määrab osaliselt ära selle kuidas ja kuhu tahame elatustaseme osas jõuda pikemas perspektiivis.
Seega on oluline, millise kvalifikatsiooniga ning mis lisandväärtuse võimekusega majandusharudes on majandus suuteline välistööjõudu täiendavalt kaasama.
Areng kõrgema elatustasemega Euroopa riikide suunas eeldab, et osad madalamapalgalised töökohad paratamatult kaovad ja lisanduvad uued kõrgema lisandväärtusega töökohad.
Viimased ei teki aga lihtsalt ning nn tühjalt kohalt, sest just nendes ettevõtluse harudes on rahvusvaheline konkurents kõige suurem. Mis riigid ei tahaks endale täna rahvusvaheliste korporatsioonide arendusüksuseid, biomeditsiini või fintech sektorit?
On loomulik, et arenenud riikides on konkurents karmim eeskätt kõrgema sissetulekutega töökohtade ja kvalifitseeritud tööjõu pärast. Riikide välistööjõu kaasamise strateegia on tihti suunatud just struktuursete muutuste soosimiseks majanduse kõrgema lisandväärtuse suunas.
Täistööhõivele lähenedes on Eestis tekkinud palgasurve, mis üheltpoolt soodustab majanduses vajalikke struktuurimuutusi, aga teisalt jätab osadele madalama lisandväärtusega harudele suhteliselt vähe aega konkurentsivõime arendamiseks.
Selleks, et osta kohanemiseks aega juurde, on mõistlikul määral põhjendatud soodustada välistööjõu sisserännet ka keskmist palka maksvas tööturu segmendis tööturu kitsaskohtade leevendamiseks.
Tööjõu lühi- ja hooajalist kasutamist reguleeritud mahtudes praktiseerivad ka muud Euroopa riigid, seega ettepandud seadusemuudatused on õiges suunas. Kahtlemata ei tohiks mahud olla tulevikus sedavõrd suured, et sellest kujuneks de facto palga dumping, vaid tööjõu puudusest tingitud kitsaskohtade leevendamine.
Miks mitte palgata hooajaliselt Ukraina keevitajaid, kui ettevõtte suurtellimus seda nõuab? Kui keskmine palk kasvab euroala keskmisest kordades kiiremini, siis koos sellega tuleb panustada ka tööjõu pakkumise paindlikkusse.
Loomulikult riskide poolelt tuleb arvestada ka muude teguritega kui lihtsalt kasuminumbrid. Selles osas tuleb õppida teiste Euroopa riikide tööjõu lõimumise kogemustest.
Eelnevast lähtuvalt on igati positiivne otsus, et sisserände piirarvu alla ei lähe enam innovatsiooni toetav IKT sektor ja idufirmad.
Rahvusvaheline kvalifitseeritud tööjõud aitab luua erinevate kogemuste vahel pigem uusi sünergiaid ja tõstab ettevõtete konkurentsivõimet. Heaks näiteks on Iirimaa või Suurbritannia, mis otsib endale jõuliselt uusi talente. Eestil pole põhjust olla erand.
Kokkuvõttes tasub pikaajalise heaolu kasvuks soodustada olemasolevate ettevõtete arengut kõrgema lisandväärtuse suunas ja uute sh tehnoloogia ettevõtete kasvu, mis oleksid võimelised pakkuma põhjamaade keskmisele palgale lähedasemat sissetulekut.
Tuleb teha nutikaid valikuid, mida soodustada ja mida mitte, et areneksime elatustaseme osas Põhjamaade suunas.
Eesti on jõudmas täistööhõive tasemele, mistõttu kasvab vajadus eeskätt kõrgema lisandväärtusega töökohtade järele, et toetada majanduses vajalikke struktuurimuutusi. Kui vähenevad madalapalgalised töökohad ja uusi paremaid ei teki, siis on oht majanduse stagnatsiooniks (keskmiste sissetulekute lõksuks).
Täna on sissetulekute lõhe edukamate naabritega liiga suur ja see on peamine tegur, mis soodustab tööealise rahvastiku väljavoolu Balti riikides. Investeeringute, regulatsioonide ja toetuste puhul tasub seega eelistada eeskätt kõrge lisandväärtusega töökohtasid, mis toovad majandusse eksporditulusid.
Eelnimetatud pikaajalise arengu eelduseks on rahvusvahelises võrdluses konkurentsivõimeline investeerimiskeskkond, panustamine tööjõu kvalifikatsiooni kasvu, välisinvesteeringute kaasamine, ning hariduse ning innovatsiooni strateegiline suunamine.
Investeerimise keskkonda soodustab täna atraktiivne ettevõtte tulumaksu süsteem, mida oleks võimalik täiendada 14-protsendilise (regulaarsete) dividendide tulumaksu määraga mis laieneks ühtlasi ka finantssektorile.
Finantssektor on majanduse vereringe ning selle tervisest sõltub, kuivõrd õnnestub saavutada väikesel turul võimalikult atraktiivne majanduse finantseerimise hind ning edasiseks arenguks vajalik finantsteenuste pakett.
Eestil tasub toetada regionaalset pangandust ja rahvusvahelise haardega ettevõtteid, mis on suutelised maksma keskmisest kõrgemat sissetulekut ja riigile maksutulu.