Viivi Luik: Töö viljaks on töö rõõm

Kirjanik Viivi Luik. Foto: Alar Truu / Õhtuleht

Minu kui kirjaniku jaoks tähendab töö seda sama tööd, mida teeb iga pühendunud inimene, olgu ta kirurg, tisler, kokk või teadlane. Ta teeb tööd selle pärast, et ta tahab seda teha, räägib armastatud kirjanik Viivi Luik.

Mida tähendab töö Teie kui kirjaniku jaoks?

Kõigepealt täpsustaks, mida me kirjaniku all mõtleme. On kirjanikke, kes kirjutavad kommertskirjandust, igasuguseid krimi- ja naisteromaane, kus on hoopis erinev meetod kirjutamiseks. Ajaviiteromaan kirjutatakse valmis mõne nädalaga – see on rohkem käsitöö. Kui aga mõtleme niisugustest raamatutest, mis midagi ütlevad inimese kohta – nö „tõlgivad inimesele inimest“ – siis nende raamatute kirjutamine on pisut teistsugune. See haarab kogu kirjaniku elu. Sellist raamatut ei kirjutata enamasti sugugi ruttu valmis, vaid teose valmimine võib võtta mitmeid aastad. Bulgakov kirjutas „Meistrit ja Margaritat“ kümme aastat.

Minu kui kirjaniku jaoks tähendab töö seda sama tööd, mida teeb iga pühendunud inimene, olgu ta kirurg, tisler, kokk või teadlane. Ta teeb tööd selle pärast, et ta tahab seda teha. Töö rõõm on töö vili. Raha, karjäär – need on töö kaasaanded, mitte töö eesmärk. Nii mõistan mina tööd.

Tööpäeva traditsioonilises tähenduses on Teie puhul ilmselt keeruline kirjeldada, aga kuidas Teie töönädal välja näeb?

Kuidas kunagi, see on väga vahelduv. Võib juhtuda, et ma kaks nädalat ei tee mitte midagi, ei istu kordagi arvuti taha. Aga see aeg ei lähe tühja, sest ma näiteks juurdlen mõne tekkinud probleemi üle. Või loen ja mõtisklen. Tegelikult ei ole niisugust aega, mil kirjanik tööd ei tee – kogu elu ja aeg on kirjaniku töö. See on nagu sõjaväelase või diplomaadi amet, kes on 24/7 kogu aeg teenistuses.

Mis on Teie jaoks sisemine motivaator kirjutada, töötada, sellele pühenduda?  

Motivaator võib olla see, kui kõiki kogemusi ja mõtteid on kogunenud nii palju, et need vajavad väljendust. Siis tekibki see hetk, kus üks inimene hakkab end teistele tõlkima - kirjutamine ongi  tegelikult tunnete, elamuste, inimeseks olemise tõlkimine kaasinimesele. Neile, kes end sõna abil ei väljenda, kuid kes samas sõna lugedes tunnevad ära iseenese unistused, hirmud, mured. Tunnevad ära, et tal on ka nii, et ta pole üksi. Selles mõttes on see kirjutamine inimeste ühendamine inimkonnaks või rahvaks või tervikuks. Mitte eraldamine, vaid ühendamine.

Mis kirjaniku tööst saab? Kas mõni tehislik intellekt võib võtta mingi hetk üle? Kuidas muutub kirjaniku töö tulevikus?

Kindlasti muutub. On alati läbi aja muutunud. Aga mis puudutab tehisintellekti, siis see kirjanikutöö, mida mina käsitlesin, on väga tihedalt just inimesega seotud. Kirjutis on loodud pigem inimese, mitte niivõrd edastatava mõtte ümber. Tehisintellekt ei saa sellises valemis kaalukat tegurit ehk inimest asendada, masin töötab lihtsalt teistsugustel baasalustel. Inimlikud tunded, inimeseks olemine... kui ta seda ei väljenda, siis kaotab see asi mõtte. Siis see pole määratud inimesele, vaid teisele analoogsele tehisintellektile.

Viivi Luik esineb 15. märtsil toimuval Tööandjate juubelikonverentsil Tuulelohe Lend «Töö lõpp?» ettekandega „Pühendumus ja töö“. www.tuulelohe.ee