/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
Kunagise Volta tehase vahvlirauad tegid paarikümne aasta eest osa eestlasi jõukaks, aga kinnistasid ka üldrahvaliku teadmise, et õige vahvel peab olema just krõbe ja väikseruuduline. Milline vahvlimasin teeb kõige paremaid vahvleid ja kas poes müüdavad valmissegud ka tegemist väärt on, käis Postimees testimas Vahvlihaldjate küpsetuskojas.
Vahvliraudade tuleproov: vana Volta võtab mõõtu uute tulijatega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vahvli teeb heaks suhkur ja seda peab olema korralikult,» rääkis Vahvlihaldjate firma loonud Liisel Vellend võistuküpsetamiseks asju valmis seades. Vellendi sõnul tasuks kindlasti suhkur panna sooja sulatatud rasvainesse, sest siis sulab see ilusti ära ning tainas ei jää teraline. Ka rasvainet peab olema kogenud vahvlimeistri sõnul piisav kogus, et tainas ei nakkuks raua külge. «Hilisem vahvliraua võitamine ei päästa kinni jäämisest, kui tainas võid ei ole,» lisas Vellend.
Kindlasti ei tasuks taina tegemisel koonerdada – või olgu ehtne ja munad suured. Nende firma kasutab vahvlite tegemisel nõukaaegses legendaarses raamatus «Saiad, pirukad, koogid» olnud retspeti, mida on pisut täiendatud.
Algajatel küpsetajatel soovitab Vellend meeles pidada, et tainas peab enne küpsetamist kindlasti seisma, et see pakseneks. «Tainas võiks olla hapukoorepaksune, sest mida paksem see on, seda enam kulub küpsetamisele aega,» selgitas Vellendi. Liiga vesisest tainast tehtud vahvlid aga jäävad augulised.
/nginx/o/2017/02/22/6364725t1h8af2.jpg)
«Siin on vaja mikserit, kuigi õpetuses seda ei mainita,» hindas Vellend Nonna firma täistera vahvlisegu. Kasutamisõpetuse kohaselt tuli sellesse tainasse lisada nii muna, piima kui ka võid. «Pakil on kirjas, et on laktoosivaba ehk siduvaid aineid on siin suhteliselt vähe. Muna on põhiline siduv aine, aga seda oleks tulnud kindlasti vahustada, et see tainas parem jääks,» oli Vellend tainast tehes kriitiline.
Täisteravahvleid maitstes leidis Vellend, et kaneel domineerib vahvlimaitse üle. «Võiks olla rohkem suhkrut, siis tuleks vahvlimaitse paremini välja. Aga kui teha pohlatäidis, siis võib see väga hea olla,» pakkus Vahvlihaldjate perenaine.
/nginx/o/2017/02/22/6364731t1h77da.jpg)
Mesikäpa segust taina tegemine oli kõige lihtsam, sest sinna oli vaja juurde lisada vaid õli ja vett. «See on kreemjam ja vesisem, paistab vahvliraua pealt läbi, aga minu tainas ei paista,» arvustas Vellend tainast. Kuna rasvaine kogus oli väike, siis kippus see küpsetades kinni jääma. «See on hästi kuiv tainas, 80 ml õli on kindlasti liiga vähe ja nõuab küpsetusplaadi määrimist,» arvustas Vellend. Mesikäpa segust tehtud vahvlite maitset pidas Vellend kõige kehvemaks.
/nginx/o/2017/02/22/6364733t1h7be8.jpg)
Tartu Milli vahvlipulbrist taina tegemisel tuleb olla teistega võrreldes märksa tähelepanelikum, sest see sobi korraga nii klassikaliste kui ka pehmete vahvlite tegemiseks. Õpetuse kohaselt tuleb taina tegemisel kasutada toasooja võid, aga siis jääb tainas tükiline. «Krõbedaid vahvleid me ei saa, isegi Esta masinaga mitte, seda võin kohe öelda,» ütles Vellend tainast ühtlaseks hõõrudes. Vanade masinatega küpsetades kippus tainas kinni jääma, teflonkattega moodsate masinatega seda muret ei olnud. «Nende vahvlite maitse meenutab mulle midagi? Maisikepikesi, aga ma ei teagi, miks,» tõdes Vellend vahvlit süües.
Vahvliraudadest läks kõige kiiremini soojaks ümmargune Clatronicu seade, mis selle välja laenanud omaniku sõnul küpsetab väga kaua. Prooviküpsetamise ajal masin oma aeglusega silma ei paistnud. Küll aga oli sellelt vahvleid võttes kehva käepideme tõttu oht sõrmed ära kõrvetada.
/nginx/o/2017/02/22/6364735t1h3aa7.jpg)
Kiiresti läksid soojaks ka Silvercresti vahvlirauad, mille teflonkattele ei jäänud kinni ühtegi tainast. Selle masina eeliseks oli võimalus kõpsetamistemperatuuri reguleerida. «Aga ma ei saaks iialgi müüa sellega tehtud vahvleid, sest mitte keegi ei osta triibulise mustriga vahvleid,» ütles Vellend.
Kogenud vahvlimeistri sõnul on vanaaegsed vahvlirauad taigna suhtes kõige nõudlikumad. «Minu tainas tuli kõige paremini lahti, aga see on nende vanade Vene masinate jaoks ka tehtud,» sõnas küpsetaja. Vellend ise kasutab nii esimest Volta vahvliraudade mudelit kui ka selle Venemaal tehtud analoogi ning 80ndatel müügile tulnud suureruudulist Estat.
/nginx/o/2017/02/22/6364741t1h81c5.jpg)
Volta masinat peab ta ise paremaks, kuigi see soojeneb kauem ja kulutab kõige rohkem energiat. Aga just selle masinaga saavat teha kõige krõbedamaid vahvleid. «Meil on aastaga kulunud kahekordne number masinaid, ostame neid kokku laatadelt ja antiigipoodidest,» tunnistas Vellend. Vanade vahvliraudade hind jääb tänapäeval 35 ja 200 euro vahele.
Vahvlimeistri nipid
- Et vahvleid rulli keerates sõrmi mitte ära põletada, kasutab Vellend tavalisi valgeid puuvillaseid kindaid.
- Kui tainas on seistes läinud liiga paksuks, aitab vee lisamine sobivat konsistentsi saada.
- Kui vahvlid lähevad seistes nätskeks, siis on ruumi õhuniiskus liiga suur. Abiks on kui panna vahvlid õhukindlasse karpi.
- Kui on plaanis suurem vahvlitegu, siis tuleb arvestada, et ühe masinaga küpsetab maksimaalselt 20 vahvlit tunnis.
- Üks inimene suudab korraga küpsetada viie vahvlirauaga.
- Täidis tuleb vahvlisse panna vahetult enne serveerimist, sest vahvel vettib läbi vähem kui poole tunniga.