Sotside soovitus Maris Laurile: ära jaga Eesti inimesi kastidesse!

Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Palganumbri sidumine tublidusega on küüniline, sest inimese väärtuse mõõdupuuks ei ole see, kui palju ta teenib, kirjutab Riigikogu SDE fraktsiooni esimees Kalvi Kõva vastuseks reformierakondlasele Maris Laurile. 

Maris Lauri kirjutas eile, et et praegune valitsus loob ilmselge rumaluse tõttu maksusüsteemi, mis ei arvesta tublima ja andekama osaga ühiskonnast. «Ettevõtlikku ja tulevikku vaatava inimese jaoks siin ratsionaalseid põhjendusi ei ole. Küll võib leida põhjendusi lühiajalises poliitilises loogikas. See on soov meeldida oma potentsiaalsetele valijatele. Seda kadeduse õhutamise ja ühiskonnas vastuolude teravdamise kaudu.» kirjutas Lauri oma blogis.

Järgneb Kalvi Kõva vastus Maris Laurile:

Reformierakond kohaneb opositsioonipingiga ning nende poliitikute otsekui kohustuslik päevamenüü on tule ja tõrva viskamine novembris tööd alustanud valitsuse ning eriti kavandatavate maksu- ja pensionimuudatuste aadressil. Seda ei pea pahaks panema – pärast pikki võimuaastaid ongi nüüdse Reformierakonna kui opositsioonipartei roll valitsuse samme maailmaavaateliselt arvustada ja koalitsiooniga debatti pidada.

Kurvastaval kombel on aga  reformierakondlased asunud  vaidluste käigus järjekindlalt alavääristama ja solvama valdavat osa Eesti töötegijatest. Jõulude eel tõmbas otsa lahti Lauri Luik, kelle väitel karistab valitsus maksureformiga edukamaid, kasvatades nii mugava kaotaja mentaliteeti. Väiksema sissetulekuga inimesed kuulutas ta mahajääjateks ja keskpärasteks. Edukultusest on lummatud  ka Taavi Rõivas, kes ei taha Eestit, mis «igatpidi pingutust nivelleerib» ja hirmutas, et «kui sa oled edukam, siis saad kõrgema trahvi». Oma tuntud headuses esinenud klassivõitluse klassik Jürgen Ligi teatas omakorda sotsiaalmeedias plaanitava pensionireformi kohta: «Need, kes on pingutanud ja õppinud rohkem, hakkavad saama samasugust abiraha kui miinimumpalgaga koristaja. See on kvalifitseeritute mõnitamine…» 

Nüüd astus sildistajate ritta ka endine haridusminister ja tänane parlamendi sotsiaalkomisjoni liige Maris Lauri, kelle hinnangul olevat kolmandik kuni veerand rahvastikust valitsuse jaoks tühi koht. Lauri tõstab pjedestaalile hakkajad ja ettevõtlikud inimesed,  kes «tihtipeale on teistest tublimad, säravamad ja  andekamad» ja kes Eestit edasi viivad, aga nüüd kaotavad tuludes. Ühtlasi nimetas ta ettevõtlust ja ettevõtlikke inimesi «iga riigi parimaks varaks» ning süüdistas valitsust kadeduse õhutamises ja ühiskonnas vastuolude teravdamises.

Ühtpidi õhkub taolistest avaldustest vastu reformierakondlik lihtsustamine, et jõukamad inimesed peavadki saama oma rikkust akumuleerida ja teised vaadaku ise, kuidas nemad hakkama saavad. Aga kõige häirivam selle juures on inimeste kastidesse jagamine: on tublidest ja edasipüüdlikest koosnev  kõrgepalgaline eliit ning siis ülejäänud, andetumad,  rumalamad, laisemad ja saamatud, kes Eestit edasi ei vii. Just sellised hinnangud, küll läbi lillede öelduna, aitavad ühiskonnas vastuolusid kütta.

Maris Lauri lahterdamise järgi kuulub teise klassi kodanike hulka üle  80 protsendi palgasaajatest ehk siis kõik need, kes võidavad järgmisel aastal jõustuvast maksupöördest. Siis jätab tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 500 euroni neile,  kelle palk on väiksem kui 1200 eurot, edaspidi igakuiselt rohkem kätte 62 eurot. Lisarahaga võivad arvestada ka kõik need, kelle palk jääb 1200-1600 euro vahele. Jutt käib seega sadadest tuhandetest inimestest, kellest väga paljud on väga hea haridusega ja kellest paljud on teevad keerulist ja vastutusrikast tööd, kus on nõutav hea väljaõppe.

Palganumbri sidumine tublidusega on küüniline. Inimese väärtuse mõõdupuuks ei ole see, kui palju ta teenib.  Ja paraku ei vasta meil mitmel erialal palkade tase inimeste tööpanusele, seda ka avalikus sektoris. Samuti on hea palgaga töökohad koondunud pealinna. Küsigem ka nii: kes annab ühiskonnale rohkem, kas pühendunud lasteaiaõpetaja või mõni ametnik, kelle suurimaks vooruseks on parteiline ustavus?  

Reformierakondlik lähenemine alahindab ka hästi teenivaid inimesi, kelle «huvide ja ootustega ei arvestata» ja kes võivad tulevikus vähem pingutada. Jah, inimesi, kes teenivad üle 2100 euro, ootab väike maksukoormuse kasv – 32 eurot kuus. Olen kindel, et kõrgepalgaliste seas on küllalt neid, kellele see väike ohverdus meelehärmi ei tekita, pigem kannustab neid arusaam, et kui sul on elus hästi läinud ja sulle on palju antud, siis on sinu kohus ka ise rohkem anda. Eestis on rõõmustavalt palju suure sissetulekuga inimesi, ka ettevõtjaid, kes ei mõtle ainult isikliku tasku täitmisele, vaid ühiskonna asjadele laiemalt.

Teoksil olev maksureform on toeks enamikele Eesti peredele. See aitab muuta meie ühiskonda tugevamaks ja sidusamaks, vähendada ebavõrdsust ja palgavaesust ning loodetavasti ka üksjagu meie inimesi võõrsilt tagasi tuua. Maksusüsteemi muudatusel  saab olema selge mõju ka majandusele:  palgasaajate ostujõu suurenemine kasvatab oluliselt sisetarbimist, mis omakorda elavdab majandust.

Lõpetuseks, kulla Maris, rohkem sotsiaalset vastutustunnet, rohkem lugupidamist kõigi Eesti inimeste vastu.