/nginx/o/2017/02/08/6321279t1h7591.jpg)
Kuigi investeerimispankur Henrik Igasta ütleb, et väga raske on anda hinnangut Redgate Capitaliga seotud juhtumitele, mis leidsid eile kajastust Kanal2 saates «Radar», on ta seisukohal, et nendes tehingutes oli investeerimisettevõte kindlasti paremal positsioonil kui oma ettevõtteid müünud ärimehed.
«Kui ma üldse peaks mingi ühese hinnangu andma, siis ma arvaks, et Redgate'il olid paremad advokaadid, kui müüjatel, ja ma arvan, et müüjatel ei olnud professionaalset nõustamist,» rääkis Superia OÜ investeerimispankur Henrik Igasta kommentaarina eile Kanal2 saates «Radar» kajastust leidnud juhtumitele. «Redgate selgelt teadis, mida tegi, ja selles mõttes see ei olnudki võrdsete heitlus. Kas see on eetiline - see jäägu igaühe enda otsustada.»
Eilses «Radari» saates rääkisid viimase viie aasta jooksul oma ettevõtted investeerimisettevõttele Redgate Capital müünud ettevõtjad, kuidas nad ei saanud tehingu eest sellist summat, nagu neile oli lubatud, ning lisaks läksid nende ettevõtted investeerimisettevõtte käe all ka pankrotti. Jutt käis siis Elvas tegutsenud ja 120 inimesele tööd andnud puitmajatootjast RPM Grupp ja Tartus metsatehnikat tootnud Westenparkist.
«Kui sa ikka mingit firmat müüd - eriti see esimene juhtum, kus ostuhind oli miljon eurot -, ja lepid kokku tehingu, millega sulle makstakse alguses välja ainult kolmandik ostuhinnast - see iseenesest on natuke kummaline,» sõnas Igasta. Ta ütles, et kui tema oleks teiselpool lauda olnud, poleks ta selliste tingimustega nõustunud.
«Mingit rusikareeglit küll kirjas ei ole, aga kui müüakse mingit hästitöötavat, toimivat ja normaalselt juhitud äri, siis laias laastus suurusjärgus 80-90 protsenti rahast liigub sel hetkel, kui aktsiad lähevad ostjale üle,» selgitas investeerimispankur. Ülejäänud summa võiks siis olla tagatiskontol, mida kasutatakse võimalike tulevikunõuete lahendamisel ja praktika näitab, et selliseid nõudeid võib pärast tehingu sõlmimist ikka tekkida.
Samas märkis Igasta, et ettevõtete ostu-müügitehingute puhul on üsna tavaline ka, et mingi osa tehingu summast pannakse sõltuma kas ettevõtte minevikuga või tulevaste majandusnäitajatega, küll aga mitte nii suur osa, nagu antud tehingu puhul oli. «Mulle tundub, et Redgate'ile anti lepinguga liiga palju õigusi seda ostuhinda mitte välja maksta,» lausus Igasta.
Seda iseäranis olukorras, kus enne lepingut tehti põhjalik ettevõtete tegevuse ning majandusnäitajate analüüs. «Tegelikult oleks neil (Redgate'il - toim) pidanud olema väga hea pilt ees - ja võib-olla neil oligi see hea pilt ees -, ja sellepärast see leping ka niiviisi struktureeriti,» pakkus investeerimispankur.
Kuigi ka Igastale tundub kummaline, et mõlemad ettevõtted Redgate'i all pankrotti läksid, välistab ta olukorra, et Redgate oleks tahtlikult üles ostnud pankrotieelsed ettevõtted. «Ma kindlasti ei usu, et nende huvi oligi osta kokku ettevõtted, mis olidki vee alla minemas, eesmärgiga sealt kuidagi teenida,» ütles ta.
Igasta sõnul oleks sellisel juhul olnud Redgate'il targem osta nõudeid, mitte olemasolevatele omanikele raha välja käia. «Ju Redgate ostjana andis endale aru, et nendel ettevõtetel, mida nad ostsid, ongi raske seis ja võib-olla neil oli ka mingi äriplaan. Ma ise pigem arvan, et nende äriplaan ei töötanud välja ja sellepärast need ettevõtted läksid pankrotti.»
Loe lisaks:
/nginx/o/2016/09/15/5838807t1h8c98.jpg)