/nginx/o/2011/03/08/533621t1ha04a.jpg)
Üldreegel tekstide, fotode või näiteks joonistuste kasutamisel kodulehel või reklaamis eeldab, et autorilt on vaja küsida luba, kirjutab Okia blogis advokaat Liina Jents. Mida aga teha siis, kui autorit ei õnnestu tuvastada, kuid materjal on igati sobilik ning tahaks käituda õigusteadlikult?
Sarnases olukorras leiabki abi uudsetest vaba kasutamise litsentsidest, nagu näiteks CC, mille väljaandjad ei soovi teenida kasumit vaid tõsta autorite tuntust.
Teoste vaba kasutamist propageerivate liikumiste üheks tõukeks on olnud see, et traditsioonilist autoriõigust on digitaalses maailmas peetud iganenuks, piiravaks ja kohati isegi kultuuri arengut takistavaks, seisab muuhulgas mainitud blogipostituses.
Sama teemat on võimalik vaadelda ka väljaspool internetti. Laiemalt ja kui soovite, filosoofiliselt, millist vaatenurka väljendab suurepäraselt oma raamatus «Ükskõik, mida mõtlete, mõelge vastupidi», Paul Arden, briti reklaaminduise legend, endine reklaamiketi Saatchi & Saatchi tegevdirektor.
Raamatus, mille on eesti keeles avaldanud kirjastus Pilgrim 2008. aastal (kirjastus andis loa tsiteerimiseks – T.L.), seisab peatükis «Mis on hea mõte?» järgmine mõttekäik.
Paul Arden: «See mis teostub, ongi [hea mõte – T.L.]. Kui ei teostu, siis ei ole.
Klient küsis, kui palju maksaks luba, et pildistada Eiffeli torni reklaamis kasutamiseks. Pariisi linna esindavad bürokraadid vastasid, et 10 000 Inglise naela.
Kliendile ei tundunud see enam eriti hea mõttena. Ja ta ei kasutanudki seda.
Tahtsin seda [pilti – T.L.] selle raamatu jaoks, kuid ka minu meelest pole 10 000 Inglise naela kuigi hea mõte. Sellepärast ma ei küsindudki.»