/nginx/o/2016/11/28/6124107t1hbf23.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/01/25/6277891t1h7830.jpg)
Mullune kuum kevad pani mesilastarud kihama, sellele järgnenud külmad ilmad said aga nii mõnelegi mesinikule saatuslikuks.
Mõru aasta: mullused meevarud juba otsas (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«2016. aasta mesinikke ei hellitanud,» sõnas metsamesinik Ülo Lippa. «Kevad algas tempokalt ja kiiresti arenevad pered kogusid mais-juunis tarudesse suured varud.» Kevade suured varud andsid mitmele mesinikule lootust saagirikkaks aastaks.
«Nii tegidki paljud mesinikud jaanipäeva paiku vurrid mesiseks ja pikisilmi maiust ootavad kliendid said kätte esimesed purgitäied maitsvat linnumagusat,» sõnas metsamesinik. Juulis-augustis aga ilm enam ei hellitanud ja jahedate, vihmaste ning tuuliste päevadega istusid mesilased tarudes ning sõid seda, mis kevadepoole kogutud sai. «Vahemärkusena olgu meenutatud, et ilus tugev mesilaspere sööb aastas ära umbes 100 kilo mett, suurema osa sellest suvel,» märkis mees. Nii võiski juhtuda, et kui mesinik suve esimesel poolel mett ei võtnud, lootes seda teha ühe korraga augustis, olid kärjed selleks ajaks juba tühjaks söödud.
«Kaugemal asuvate metsagruppide tarud, kuhu mesinik võib-olla harvem sattus, olid mõnel pool isegi sedavõrd tühjad, et isegi mesilaspere kesk suve nälga surnud,» tõdes Lippa. «Suve teise poole korjepuudus mõjutas ka mesilasperede suurust ja talvituma läksid veidi väiksemad pered. Mõju saab ulatuma ka käesolevasse aastasse, sest väiksema mesilaspere kevadine areng on veidi aeglasem, seega jääb nii mõnelgi mesinikul esimese meesaagi purkipanek hilisemale ajale.»
Metsamesiniku sõnul on Eestis aastane meetarbimine umbes kilogramm aastas elaniku kohta. «Inimesi, kes mitte kunagi mett ei tarbi, on umbes kümme protsenti elanikkonnast,» sõnas mees ja lisas, et uuringud kinnitavad, et aasta-aastalt sööb Eesti elanik üha rohkem mett. Kuna tarbimine kasvab, siis püüavad ka mesinikud rohkem mett toota, et kliente ikka järgmise aasta saagini rõõmustada. «Kui mõned aastad tagasi olid päris head meeaastad ja osa mett jäi isegi hooaja jooksul müümata, ehk siis lattu, siis viimase paari-kolme aastaga on tagavarad jõudsalt kahanenud ning 2016. aasta suvi kahandas need praktiliselt nullini. Nii ongi juba sügisest saati kuulda, et küll ühel, küll teisel mesinikul on mesi täiesti otsa saanud,» rääkis metsamesinik.
Nüüd ootavad mesinikud vähemalt paari head meeaastat järjest. Korralikes hoiutingimustes, mis igal endast ja klientidest lugupidaval tootjal loodud on, säilib Lippa sõnul mesi mitu aastat, kaotamata mitte rohkem kui üks-kaks protsenti oma kasulikest omadustest. Seega võimaldab väike varu «elada üle» mõne ikaldusaasta. «Kas möödunud suvi just päris ikaldus oli, on vaieldav, olenevalt taimestikust saadi ka keskmisi saake. Siiski tundub, et suurem osa mesinikke sai vaid kolmandiku kuni pool pikaajalisest keskmisest vurrimee kogusest,» tõdes mees.