Kümme viga, mida tehakse ise pitsat valmistades

Pitsat saab köögiviljade abil tervislikumaks muuta. Foto: Panther Media

Leidub küll hulgaliselt pitsakohti, mis toovad sooja toidu koju kätte, kuid sageli on oma kätega valmistatu veel parem. Samas on ka ise pitsa küpsetamisel mõndagi, mille puhul eksitakse.

Tainast maitsestatakse liiga vähe. Pitsapõhjal on sama oluline roll nagu kastmel ja lisanditel, kirjutab portaal Mashed. Maitsetu pitsapõhi võib selle üldmulje isegi rikkuda. Ka pitsatainale võib julgelt lisada näiteks punet, basiilikut või tüümiani, küüslaugusoola või sibulapulbrit.

Tainal ei lasta üles soojeneda. Pole oluline, kas kasutad poest ostetud pitsapõhjapulbrit või valmistad taina ise – üks sagedasi vigu mõlemal puhul on jaheda taina käitlemine. Jahedas seisnud tainas on kõvem ning seda on raskem rullida. Kui tainas pole veidi aega toasoojas seisnud, võid seda kergelt ületöödelda, mis omakorda muudab taina tekstuuri. Tulemuseks on seega sitke pitsapõhi.

Tainarulli kasutamine. Siin kehtib sarnane põhimõte – kui korduvalt tainast rullid, võib see samuti sattuda ületöötlemise ohtu. Näiteks kui taina peal on väiksed õhumullid, on ka lõpptulemus õhuline ja kerge, seepärast ei peaks neid tainarulliga hävitama. Mudi tainas õrnalt sõrmedega ahjuplaadil laiali ja venita sellele sobiv paksus. Kui tainas tahab tagasi tõmbuda, peaks see enne jätkamist veel veidi aega seisma ja soojenema.

Kasutatakse poest ostetud kastet. Kui juba pitsa otsast lõpuni ise valmistad, siis miks mitte teha ise ka pitsakaste? Poekastmed sisaldavad sageli ohtralt soola või suhkrut ning võivad jätta ebaloomuliku maitse. Kõige lihtsama kastme saab lihtsalt tomateid purustades ja maitsestades.

Pitsakattega liialdamine. Kuigi pitsa valmistamisel saad kasutada ohtralt fantaasiat, siis pole mõistlik sellega ka üle pingutada. Ära lange kiusatuse ohvriks ega kuhja oma pitsat üle, piirdu pigem kõige lemmikumate lisanditega. Selgelt liialdatud pitsakate ei pruugi sugugi maitsemeeltele rõõmu teha. Näiteks peekon ja prosciutto sink lisavad pitsakattele soolasust, mida võiks tasakaalustada mahedamaitselise paprika, tomati või värske rukolaga.

Tainas on liiga õhuke. See võib hakata olulist rolli mängima just siis, kui pingutad pitsakattega üle ja samas jätad põhja õhukeseks – sellist pitsat pole kahtlemata kuigi mugav süüa, kui kõik koost laguneb. Ideaalis võiks pitsapõhi olla 0,4 – 0,7 sentimeetri paksune sõltuvalt sellest, kas eelistad paksemat või õhemat põhja.

Küpsetuspaberi kasutamine. Kui jätad ahjuplaadi ja pitsapõhja vahelt küpsetuspaberi ära, võib üllatuslikult valmida hoopis maitsvam pitsa. Küpsetuspaber võib pitsapõhjal takistada krõbedaks küpsemast, mistõttu proovi vahelduseks ahjuplaat kergelt sisse õlitada ning laota tainas otse sellele. Lisaks pole ilmselt saladus, et kõige maitsvam ja krõbedam pitsa valmib hoopis pitsakivil ning põhjuseks on just see, et otsene kontakt soojusallikaga annab suure erinevuse.

Mõni lisand vajab eelnevat töötlemist. Nii nagu on olemas pitsalisandeid, mille puhul piisab vaid hakkimisest, on ka neid, mis vajavad rohkem töötlemist. Näiteks on sellised lillkapsas ja bokoli, mis vajavad rohkem küpsemisaega, ka töötlemata liha tuleks eelnevalt pruunistada. Liha eeltöötlemine ei kehti aga näiteks soolatud lihatoodete puhul.

Juustuga liialdamine. Idee eriti juustusest pitsast tundub küll ahvatlev, kuid samas teeb see pitsa eriti rasvaseks, kaalult raskeks ning söömisel ebamugavaks. Juhul kui juust on pitsa peal vaid lisand, mitte põhikomponent, ei tasu ühe pitsa peale tervet suurt juustulaadungit laotada.

Liiga vähe küpsemisaega. Valmiva pitsa lõhn äratab maitsemeeled kohe üles ning tekitab soovi see esimesel võimalusel ahjust välja võtta. Kuna põhi ei pruugi olla aga täidise all veel läbi küpsenud, siis on ilmselt üsna ebameeldiv pooltoorest pitsat hammustada. Kuna hea pitsa on ootamist väärt, siis lase sel ahjus olla veel viis minutit pärast seda, kui sulle esialgu tundub, et see võiks valmis olla.