Kas toit, mis tehtud käsitsi, on ikka tehtud käsitsi?

Pühaste pruulikoja üks omanikke Üllar Kaljurand upitamas linnaste kotti veski servale. Foto: Margus Ansu

Eesti toiduriiuleil võtavad üha rohkem ruumi joogid, maiustused, isegi võileivad ja burgerid, mis kuulutavad etiketil: meie oleme tehtud käsitööna! Rõõm tõdeda. Aga kui palju on selles tõde, ja millist tõde?

Iga pehmo jõuab õllepudeli suu äärde tõsta, aga kas ta jõuab õlle tootmises ka esimese astme võtta – see on kaheldav. Eriti siis, kui tegemist on käsitöötoodanguga.

Aga just nii, füüsilise pingutusega, alustavad oma päeva mullu sügisel Tartus avatud Pühaste pruulikoja mehed. Üks haarab aluselt 25-kilose linnasekoti ning upitab selle kõrgemale, teisele, kes valab koti sisu rooste- ja tolmuvabasse veskisse. Seda seni, kuni nelisada kilo saab täis. «Puhas trenn,» nendib Üllar Kaljurand. Ta on pruulikoja üks omanikest. Kuid ei istu ainult laua taga. Paneb käed külge nagu kõik teisedki neli, kes seal ametis.