Juhtkiri: iga uus asi alustab kusagilt

Mitsubishi iMiEV elektriauto. Foto: SCANPIX

Tahtmata valimiste eelõhtul valitsust innovaatorinimbusega pärjata, tuleb mõtet saastekvootide vahetamisest elektriautode vastu siiski vähemalt huvitavaks hinnata.

Tõsi on see, et elektriautode arendamine on maailmas alles algusjärgus, kuid iga tehnoloogia on kusagilt alustanud. Kui kakskümmend aastat tagasi poleks ettevõtjate jõukam osa naeruväärselt suuri mobiiltelefone kohvriga kaasas vedanud ega maksnud ülikallist kõnehinda, siis poleks meil ilmselt siiani taskusse mahtuvat mudelit ja massitarbimiseks piisavat andmesidet.

Ükski tehnoloogia ei saa areneda, kui selleks pole nõudlust, seda juba ka selles faasis, kui see tehnoloogia tundub kulukas ja ebamugav. Ning arvestades, et naftat ei hakata Eesti maakoorest kunagi puurima, võiks alternatiivide otsimine ja arendamine meile oluline olla.

Iseküsimus on muidugi see, kas 500 kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajat rõõmustavad, kui valitsus neile elektriauto õuele tõstab. Sest eks neilgi on vaja oma tööd teha, kuid elektriautodel on kaks olulist nõrkust.

Esiteks vajavad need umbes iga 160-kilomeetrise läbisõidu järel laadimist. Laadimisvõrgustiku rajamist plaanib valitsus samuti, kuid iseasi on, kuidas kasutajad harjuvad uue rutiiniga: tanklast läbi lipsata enam ei saa, tuleb leida häda korral 20 minutit, kuid heaperemehelikult hoolitsedes kaheksa tundi, et lasta autol kusagil, saba seinas, rammu koguda.

Peljatud on ka elektriautode ilmastikukindlust. Optimistid ütlevad, et elektriautot kasutatakse isegi Norras, ent eks elektriauto külmataluvuse piirid ilmnevad lõplikult ikka praktika käigus.

Kuid ka tehnoloogilise revolutsiooni tingimustes peab hoolealune vanainimene oma rohud ikkagi kätte või hädas olev laps abi saama. Nii et omavalitsused peavad sotsiaaltöötajale ka bensiinimootoriga autot varuks hoidma.

Teiseks on elektriautode näol tegemist siiski veel linnasõidukitega, mida vähemalt seni kasutatakse enamasti tänavail, mille kvaliteet meie omadele pika puuga ära teeb. Vallateed ei kannata siinkohal üldse mingit võrdlust.

Kas pisike undav elektriauto ikka suudab hakkama saada meie külavaheteedel ja auklikel linnatänavatel? Või jääb ta pidupäevasõidukina garaaži ja tuuakse välja siis, kui vallavanem keskkonnasäästlikkusest rääkides veehoidla linti läbi lõikama läheb? Need küsimused jäävad praegu õhku.

Kuid on ka võimalik, et just elektriautode laiem kasutamine toob oodatud kvaliteedihüppe meie teetöödes, ja sellest tõuseb kasu juba igaühele.