/nginx/o/2017/01/03/6225045t1ha6e8.jpg)
Ekspeaminister ja Eesti ettevõtluse grand old man Tiit Vähi kirjeldab oma 70. juubelipäeva edu ja harmoonia kõrglainena, kuid Eestile soovitab heaolu nimel parandada suhteid Venemaaga.
Te olete väljendanud muret sõjahüsteeria pärast. Milliseks te hindate olukorda praegu? Mis on muutunud?
Jah, ma olen väljendanud muret sõjahüsteeria pärast, sest paljudes kohtades käib sõda, eelkõige mõtlen siin Lähis-Ida, samuti lahinguid Ukrainas.
Mis on olnud viimase aja globaalne välispoliitika, mida me oleme sõnagi vastu ütlemata toetanud? Propaganda massihävitusrelvade olemasolust Iraagis ja relvastatud sisseminek Iraaki, millest sai alguse nn. Araabia kevad ja praegune Araabia talv, millest omakorda said alguse põgenikeprobleemid Euroopas, kuid ligi miljon inimest on kaotanud elu ja kümned miljonid kaotanud kodu. See oli ju ette näha, et nii läheb. Nii läks, mis sest et Briti peaminister Tony Blair hiljem vabandas.
2008 toimus NATO Bukaresti tippkohtumine, avaldati soovi võtta Ukraina ja Gruusia NATOsse. See oli viga. Sellest algas verevalamine siinses regioonis. Suurriikidel on geopoliitilised huvid, võtame Kuuba kriisi 1962, kui Nõukogude Liit tahtis tuumarelva paigutada Ameerika Ühendriikide kõhu alla, oleks ju läinud kolmandaks maailmasõjaks. Õnneks lepiti kokku. Praegu toimub NATO vägede paigutamine Vene kõhu alla. Kas jällegi näema III maailmasõja ohtu? Mind hämmastab suhtumine Donald Trumpi tulekusse. Ma ei saa aru sellest kabuhirmust, mida ajakirjandus ja mõned poliitikud ning endised Nõukogude Liidu erusõjaväelased tunnevad seoses Venemaa ja USA võimaliku suhete paranemise üle Trumpi ajal. Minu arvates on just see, mitte võidurelvastumine, meie ainsaks julgeolekupoliitiliseks garantiiks ja majanduskasvu taastamise võtmeks.
Õnneks on viimastel kuudel ja nädalatel just tänu Trumpi valimisele Ameerika Ühendriikide presidendiks sõjahüsteeria vähenenud. Loodan paremat tulevikku.
Mida te peate olulisimaks, millest Eesti ühiskond peaks oma tuleviku suhtes arutledes lähtuma?
Saan aru, et uus president ja peaminister pidid ilmsel kordama vanu välispoliitilisi ja julgeolekupoliitilisi mantraid , kuid tegelikult tuleb panna tähele et olukord maailmas ja meie ümber on kiires muutumises ja kui need muutused tulevad, peame ka meie muutuma ja olema muutusteks valmis.
Mis on see, mille üle me Eestis võime praegu ühiselt uhked ja rahul olla?
Alates 1991 aasta augustist on Eestis läinud väga hästi, oleme iseseisva riigina Euroopa Liidus ja NATOs, Eesti on muutunud tundmatuseni, ka inimeste heaolu on paranenud, kuid kahjuks viimase kümne aasta majanduskasv püsihindades on null ja kui majandus ei kasva, rahvuslik rikkus ei kasva, siis ei ole ka inimeste heaolu kasv jätkusuuteline.
Mida te peate oma senise karjääri rahuldust pakkuivamaks sündmuseks?
Rahuldust pakkuvaim aeg oli 1989 kuni 1997 elu poliitikas. Osaleda Eesti peaministrina riigi üleminekuprotsessides - see on olnud kõige huvitavam periood minu elus.
Kas on midagi, mida te kahetsete või teeksite praegu teisiti?
Kui rääkida oma elust, siis eriti midagi ei teeks teisiti. Olen 70-aastane, mul on tore perekond, toredad lapsed ja lapselapsed, me hoolime üksteisest. Kui rääkida minu ettevõtetest, siis vaatamata paljudele asjadele, oli meile ka eelmine aasta edukas. Kui rääkida riigi tasandist, siis eelkõige tuleks vähendada bürokraatiat aruandlust ja riigiaparaadi koosseise.
Teiseks oluliseks nähtuseks on suhtumine Venemaasse. Käib tohutu propaganda, et kohe tuleb Venemaa meile kallale. Tekib küsimus, kas ka seekord nn luureorganisatsioonid ei eksi nagu Iraagi puhul. Ka naabritega tuleb püüda läbi saada, koostöö pole abielu. Hiljuti ütles Soome ekspresident Tarja Halonen, et sõjaoht selles piirkonnas on üle võimendatud ning kui Putiniga on võimalus kohtuda, siis tuleb kohtuda.
/nginx/o/2014/03/10/2883844t1hc977.jpg)