Kilgi kaitsjad süüdistusest: üks vale teise otsas

Harju maakohtus algas täna kohtuprotsess ettevõtja Rein Kilgi ja veel nelja inimese üle, keda süüdistatakse ASi Pere maksujõuetuse põhjustamises. Kaitsjad peavad süüdistust absurdseks ja valeks, kuna see ei arvesta ettevõtte lihtsa majandustegevuse loogikaga. 

Rein Kilk ütles istungi ajal, et tema endal süüd ei näe. "Süüdistus on arusaamatu ja absurdne," jäi ta varem välja öeldud seisukohtade juurde. Tema sõnul on vara ülekandmine tütarühingusse tavaline praktika, mida teevad sajad ettevõtted. 

Süüdistaja ehk Lõuna ringkonnaprokuröri Kairi Kaldoja sõnul tehti Pere kontsern siiski maksejõuetuks, kasutades selleks ebaausaid ja ebaeetilisi võtteid. 

Kuna 2012. aasta alguseks ei suutnud Pere AS oma kohustusi enam täita, lõid toonased firma nõukogu liikmed, kelle hulka kuulusid Kilk, Kaie Raig ja Karl Liivapuu, uue tütarettevõtte Pere Pagar AS, kuhu viidi üle kõik olulised emafirma kinnistud ja kaubamärgid.

„Sisuliselt tegi ema äärmiselt suuremeelse liigutuse, andis tütrele õigused, kuid jättis kohustused siiski endale. Kahjuks see, mis elus võib tunduda üllas või suuremeelne, ei ole seda äris teps mitte,“ rääkis Kaldoja.

Kuna emafirma ei saanud varade müügist sentigi, polnud võimalik äritegevust jätkata ja firma läks sama aasta oktoobris pankrotti. Samas oli emafirma võlausaldajatel küllaldaselt nõudeid, mida oleks saanud kasvõi osaliselt rahuldada, märkis prokurör. 

Koos Kilgiga astuvad kohtu ette ASi Pere Karl Liivapuu, Kaie Raig ja Neeme Raig, keda sarnaselt Kilgiga süüdistatakse ettevõtte maksujõuetuse põhjustamises, ning Kristjan Oolo, keda süüdistatakse sellele kaasaaitamises.

Rein Kilgi kaitsja, vandeadvokaat Ramon Raski sõnul ajab süüdistusaktis aga üks vale teist taga. Talle jäi arusaamatuks, kuidas on varade liigutamine ühest ettevõttest teise kuidagi kriminaalne. „Tegemist oli lihtsalt kontsernisisese ümberstruktureerimisega, kus tootmine ja teenuste osutamine viidi tütarfirmasse,“ märkis ta. 

„Sisuliselt antakse riigi poolt sõnum, et ettevõtte käigushoidmine ja raskel ajal lahenduste leidmine on midagi, mille eest teid võib oodata kriminaalkaristus,“ rääkis Rask, rõhutades, et varasid ei võõrandatud kolmandatale isikutele, vaid kogu tegevus toimus kontserni sees samade omanike all. 

Raski sõnul ei põhjustanud varade üleviimine tütarfirmasse emafirma maksejõuetust, kuna iroonilisel kombel Pere AS-i tulemused hoopis paranesid. Lisaks lükkas Rask ümber süüdistaja väite, et Pere kontserni tütrele läksid üle küll varad, kuid kohustused mitte. Selle kohta olevat ka kirjalik otsus, mis tõendab, et tütarühing täitis järgmiste kuude jooksul emafirmale kaela jäänud kohustusi. 

Järgmise olulise punktina tõi Rask välja, et firma tahtlik maksejõetuse põhjustamine ja pankrotti laskmine on vastuolus loogikareeglitega, kuna firma omanik Rein Kilk käendas isiklikult laenu DNB panga ees.  Seetõttu ei saa tema sõnul eeldada, et mõistlikult käituv inimene tekitaks endale nii suure nõude.

Raski sõnul andis AS-ile Pere saatusliku löögi hoopis tütarfirma AS-i Werol pankrotistumine 2012. aastal. „Werol moodustas kontserni majandustegevusest väga suure osa. Emafirma oli andnud Weroli kohustuste katteks Unicredit pangale garantii. Just see garantii oli saatuslik, mille järel toiduainekontsern pankrotistus,“ selgitas Rask. 

2012. aasta oktoobris kuulutas kohus välja aktsiaseltsi Lõuna Toiduainetööstus (varasema ärinimega AS Pere) pankroti. Peale leivatootmise kuulusid Lõuna Toiduainetööstusele osaühingud Leivaeksport ja Pere Restoranid.

Esimeses pankroti väljakuulutamise hetkel majandustegevust enam ei toimunud. Teine firma haldas Pärnu kuursaali, Tartu Püssirohukeldrit ja kohvikut Zum-Zum, mis olid juba uutele omanikele läinud.